Jüri Lossmanni mälestusjooks

27ndat korda korraldati Viljandis Jüri Lossmanni mälestusjooks. Selle jooksuga aitame hoida mälestust Viljandimaalt pärit suurest jooksumehest Jüri Lossmannist, kes võitis esimese Eesti kergejõustiklasena olümpiamedali- 1920 a. Antwerpeni olümpiamängude hõbe maratonis. Ja esimest aastat võtsin ka mina sellest jooksust osa.

Jooks toimus 17.juunil, laupäeval, kell 20:00 Viljandis.

Sain treenerilt eelmine pühapäev jooksukava, et kuidas treenima peaksin, kui võtan osa Jüri Lossmanni mälestusjooksust ja joosta vaja 6,5 kilomeetrit.

6,5 kilomeetrit on selline maa, kus tuleks anda endast kõik. Lühike maa, et pingutada maksimaalselt ja samas lühike maa, et teha endale liiga.

Ei olnud mul ettekujutust, et milline on rada, kas tõuse ja languseid on…ja rajakaarti ka ma uurima ei hakanud, sest ükski linn pole mulle nii selge, et saaksin kaardilt öelda, mis ringiga tegu. Las olla ja jääda siis igasugused “üllatused” rada läbides.

Laupäeva hommik algas mul varakult, sest juba 08:00 hakkasin sõitma Vasalemma, et hoida rallikrossis pöidlaid tuttavatele. Koju pidin kella 15:00st startima tagasi hakkama, sest muidu oleks ma ajaliselt jänni jäänud. Tee peale jäi pood ja ma pidin sinna saama ning ostma paki midagi head, paki küpsiseid. Kui Sul on võistlusteni jäänud umbes neli tundi ja sööd ikka küpsist siis on asi ja jooks ikka jama küll. Aga ju oli vaja. Pakkisin kodus asjad kokku ja läksin uuesti teele, seekord Viljandisse. Vahepeal olin suhelnud Priidu ja Katiga. Priit oli lastega kohal, Katil läks veel aega.

Priitu polnud ma varem näinud. Oleksin tegelikult näinud, kui oleksin saanud Soome poolmaratonile minna aga üks või teine mängib ikka mingit vingerpussi. Priit tundis minu kohe ära, ise arvan, et mina poleks ära tundnud. Kati jõudis ka kohale, lobisesime natukene ja siis pidid Priidu lapsed valmistuma lastejooksuks. Olime millestki valesti aru saanud, sest lugesime välja, et kõik osalejad saavad ka medali. Lapsed ei saanud ja kurvaks tegi see nii Priidu väikest poissi kui ka meid, sest lastele tuleks anda motivatsiooni medali näol. Arvan, et medali üle oleks olnud nad rohkem õnnelikud, kui kirju koera batooni üle. Aga see selleks.

Läksime soojendusringe tegema ja venitasime. Aeg hakkas kätte jõudma ja pidime valmistuma stardiks. Olin unustanud kileka taskusse oma energiatableti, tegin kiired jooksusammud, et autost selle tableti ära tuua. Äkki on vaja (kuigi kõht oli lausa punnis nendest küpsistest, siiamaani hakkab paha sellele mõeldes). Seadsime sammud stardikoridori suunas ja juba nägimegi, et meiega jookseb mu lemmik Tanel Padar. Priit ütles kohe, et tema seab eesmärgiks joosta Tanelist kiiremini. Ma ütlesin ka, et ma proovin siis ka, sest Paide-Türi Rahvajooksul olin nobedam just mina. Kõlas stardipauk. Läksin sujuvalt vooluga kaasa ja tempo oli kiire. Äkki möödus 1,5 kilomeetrit, kui kuulsin, et minu seljataga on üks isa oma pojaga. Nad ei tahtnud minust mööda joosta vaid tahtsid kogu jooksu mu seljataga joosta. Isa rõhutas korduvalt, et me ei jookse kellegi teise järel vaid selle tüdruku järel jookseme. Poiss korra ütles ka isale, et ära enam räägi. Mina suhtlesin nendega vaid nii palju, et metsavahel joostes korra hõikasin, et ettevaatust, sest siin on auk. Ma kuulsin mitu korda, et mind ergutati ikka nimepidi – läks samm reipamaks küll. Ma ei saa öelda, et jooks oli kerge. Tanel Padar jooksis ju minust mööda nagu seisvast postist ja kinni teda püüda mul ei õnnestunud. Mõtlesin joostes, et peale lõpetamist lähen tema jutule ning küsin, et miks ta mind ei oodanud. Nägin teda ka peale lõpetamist aga nii palju julgust pole, et lähen hüppan ligi ning ütlen, et seekord olid Sina minust kiirem – järgmine kord loodan vastupidist tulemust. Vähem kui 1 kilomeeter jäi lõpuni. Hakkasin mööduma järveäärsest kohvikust ja järsku kuulen, et keegi hõikab Viigi ning kõlab vapustav plaksusadu mulle. See oli imeline! Vot sel ajal olin ma nii uhke, uhke selle üle, et jooksen, uhke enda üle. Kuigi ma ei tundnud ära, kes hüüdis, aitäh, aitäh – enne treppe oligi mul sellist ergutust vaja, et isegi pisar hakkas silma kippuma. Ja jäigi vaid ületada need trepid. Treppidel veel vanem naine hõikas minu numbrit ja ütles, veel “astu, astu, astu”. Ning enne lõppu ütles mikrisse Margus Pirksaar, et siit tuleb Viigi Kipper ning vot siis ma tõstsin käed üles nagu võitja ning jooksin naeratades lõppu. Ja läbi see emotsionaalselt äge jooks saigi.

Viigi Kipper 6,5 kilomeetrit 34min 45sek.

thumbnail_IMG_1414

Keskmine aeg 05:23 min/km, keskmine pulss 184. Kõige kiirem oli esimene kilomeeter, kus jooksin 05:00 min/km. Kõige aeglasem viies kilomeeter 05:35 min/km.

Vaadates neid tõuse ja languseid ning oma ajalist jooksu siis mul läks jooks rohkem kui hästi. Trepid lõpus oli kirss tordil ja peale treppe u 100 meetrit lõpetamiseni oli rohkem kui kirss tordil.

Järgmine aasta on Viigi Kipper kindlalt uuesti stardis ja siis juba uut aega jahtimas + Tanel Padarit kinni püüdmas (ärge saage valesti aru, ma vaid fännan täiega Tanelit, ausalt).

thumbnail_IMG_1417

Advertisements

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s