Barcelona maraton

Mis oleks, kui sõidaks esimest korda lennukiga hoopis Barcelona maratonile?

Te olete seda juba lugenud aga kordan veel, et mina olengi see kelk, keda tuleb nöörist tõmmata. Kui on kuhugile minek siis ma üritan samuti minna. Kui tuleb minna siis tuleb ka Viigil minna. Nii lihtne ongi.

Meie Barcelona tripi huvi tuli juba eelmise aasta augustikuus. Olen varem käinud Taltsi Totsidega nii Riia maratonil kui ka Soome poolmaratonil ja teadsin, et nendega võib minna kasvõi teisele poole maakera.

Aeg keris kiiresti peale ja hakkas kõige keerulisemalt raskem aeg, et mahutada oma päeva jooksu. Jooksma pidin, sest maraton oli kohe tulemas. Aga need jooksud ei läinud kergesti. Ükski normaalne inimene ei võta, peale oma töö, veel ühe töökoha juurde ning ei alusta õpinguid just kõige raskemal perioodil. Ma ei peagi end väga normaalseks (kui siis natukene).

Kuu enne maratoni kolisin ma jooksmistega jooksulindile. Enne seda oli nii tühine kuu just jooksukava suhtes – ma ei suutnud joosta 100% jooksukava järgi. Hea oli, kui tuli 50% ära. Jooksulindil jooksmine isegi natukene motiveeris. Töölt koju, riided vahetatud ja kohe lindile jooksma. Jooksulint oli koguaeg nii nähtaval, et isegi ununeda polnud võimalik. Kõige suuremat muret tegi mulle see, et pidin jooksma jooksulindil üle kahe tunni. Jah, lugesid õigesti! Polnudki nii hull, kui olin arvanud.

Alustasin peedimahla joomist ja sama kiiresti alustasin, kui ka lõpetasin, sest siin lähiümbruses pole võtta imejooki nagu on peedimahl.

Viimasel hetkel tuli meelde, et ma ei jookse ilma energiatablettideta ära. Uusi geele proovida ei taha, sest ma pole siiamaani leidnud ühtki geeli, mis mulle sobib. Äkki oskad soovitada või soovitad proovida mingit energiageeli just Sina? Kirjutasin kiiremas korras Enervit tiimile, sest nende kodulehel polnud energiatabalette. Mure murtud ja energiatabletid tulid paari päeva pärast müüki.

Kohvri pakkimise jätsin viimasele minutile. Kõige tähtsam oli, et oleks vanad sokid ja jooksutossud – ülejäänud saab muretseda, kui peakski maha midagi jääma. Maha ei jäänud midagi, kaasa sai võetud pigem pooled asjad, mis kuulusid “mitte vajalikud” kategooriasse, no igaks juhuks.

Eestis oli miinus, Barcelonas aga varakevad. Ilmajaam lubab jooksuvõistluse ajaks selle reisi kõige soojemat (kuumemat) ilma. Ei tea kas peab paika ka.

Tegelikult plaan ka toitumise osas oli enamvähem paikas treeneri poolt aga ma ei võtnud vedu. Üritasin küll aga ma ei suuda hommikul ilma pudruta kuidagi päeva alustada. Oleksin pidanud 3 päeva süsivesikud maha tõmbama ja peale kolmandat päeva sööma süsikarikkaid toite. Muidugi kvaliteetseid süskareid mitte sefiiri. Selle toitumise värgi ma ikkagi proovin ära, kui tuleb suurem tuhin hakata taas maratoniks uuesti treenima.

53514138_976500332739860_849623047445938176_n

Päev enne maratoni käisid tüdrukud vara hommikul jooksmas ja ahhetamas ning ohhetamas, kui ilus Barcelonas ikka on. Kui ilusad kitsad tänavad ja kui hea ilm hommikuseks äratuseks. Kava nägi ette enne tähtsat päeva 20 minutit madala pulsiga jooksu.

Jooskuvõistluse EXPO oli meeletu. Seda ei anna meie võistluste omadega üldse võrreldagi. Samuti oli seal rahvamass meeletu. Saime oma stardimaterjalid kätte. Algul oli ehmatus suur, et hallikat värvi rinnanumber tähistab seda, et jooksja jookseb maratoni alla nelja tunni. 

“Ausalt, ma ei ole teinud mingit nalja ja reganud end kiireks jooksjaks!”

“Mul on siis vale number, sest ma ei jookse ja pole mõtteski joosta alla nelja tunni.”

“Peaasi, et näpuga ei näidata, et alla nelja tunni jooksja tuleb viimaste seas!”

Õhtul tegime pastapeo ja sõime kooki. Tankimine oli väga korralik.

Hommik tuli vara, maratonipäev oligi käes.

Riided selga, kontroll, et kõik energiatabletid ja magneesiumipulbrid kaasa saaks. Hommikusöök söödud ja võisime teele asuda.

Mida lähemale stardipaigale, seda suurem närv sisse tuli. Korrutasin endale, et kui ma jookseks poolmaratoni ära või lausa 25 kilomeetrit siis võin vahepeal kõndida ka aga kohe kindlalt mitte varem.

Stardikoridoris kohal. Esimesed kiired “nooled” stardivad 15 minutit varem, kui meie. Et selline suur rahvamass jalgu ei jääks. Eks ta õige ka ole, las nobejalad minna ees ja siis tuleme meie.

Nii ilusat starti, kui see oli, ei ole minu silmad varem näinud. “Taevast” sadas hõbedasi paberhelbeid.

Oli aeg soovida armsale sõbrannale edu ning tuligi asuda jooksma.

Esimesed kilomeetrid lähevad igal võistlusel eriti kiiresti. Soovisin Leili Teeväljale edu ja põrutasin edasi.

Iga pea viienda kilomeetri läbimisel ootas joogipunkt. Endamisi mõtlesin, et oo kui hea idee, et vett saab pudeliga ja ei peagi topsist tõmbama pool veest kurku vaid saab rahulikult juua edasi kuni teise joogipunktini.

Eestlastest jooksjad hoiavad kokku. Kuna jooksin eelmise aasta Tallinn Maraton pluusiga siis need vähesed eestlased, kes jooksuvõistlusel osalesid, soovisid edu. Isegi ühe jooksjaga tegime tutvust ja jooksime mõned kilomeetrid koos.

Lätlane jooksis ja hõikas “Hello Estonia, im Latvia!”

Alustasin ehmatavalt kiiresti aga ma ei pööranud sel tähelepanu, sest oli ikka plaan joosta vähemalt poolmaratoni distants ja siis edasi vaatan jooksvalt.

Ja mis juhtus, kui läbisin poolmaratoni? Kui läbisin 25 kilomeetrit?

Kohe näete:

53417857_408409616396741_784245274309558272_n

Mul läksid jalad krampi. Korduvalt ja korduvalt. Pidin kõndima, sest üks jalg tahtis alt lüüa. Ja teate, eelmine aasta Tallinna Maratonil oli sama jama ja siis ma katkestasin võistluse. Sel hetkel ma ei teadnud, et jalad ongi krampides aga nüüd on selge, ka Barcelonas sain krampe tundma, kuigi mul oli ka kaasas magneesiumi pulber. Sain joosta ja siis uuesti sääred krampides. Tegin kõnnisammud ja hakkasin jooksma. Nii jooksin ja kõndisingi. Esmaabist mudisid vaseliiniga mu sääri. Miks vaseliiniga? Arvan, et neil muud polnudki või olin ma juba omadega nii masendavas seisus, et pigem see, kui üldse midagi.

Edasi joogipunktis võtsin rahulikumalt. Nosisin kuivatatud puuviljasegu ja võtsin paar apelsiniviilu. Isegi energiageeli krahmasid, teadsin vaid üht, et ega see asja hullemaks ei tee nagunii. Lootus oli, et saan sellise särina sisse ja lendan nagu nool lõppu. Lootus suri kohe, kuigi ega geelil midagi viga polnud.

Regiina oli jälginud live ja näinud suurt ajalist kukkumist. Mida tema tegi? Ta tuli mulle vastu, et joosta minuga lõpuni. Vaadake, millised sõbrannad mul on (siia peaks lisama miljon musi ja sama palju südameid). Ma isegi ei mäleta seda, mitmendast kilomeetrist ta minuga liitus aga me jooksime koos ikka päris palju kilomeetreid. Tema kiitis, kui tubli ma olen ja tahtis süstida minusse selle viimase lootuse. Mina vastasin, et ma ei taha enam kunagi maratoni joosta. Ega me saanud ikka terve tee lõpuni koos joosta, ma pidin kõndima, sääred tuletasid end meelde.

Lõpuni end vedasin ja hakkama sain. Tänu Regiinale kiiremini, sest tema utsitas takka ja kiitustega kooner polnud.

53414963_2030804243623859_8628976179728089088_n
31. eluaasta teine päev algas maratoniga!

Minu kell näitas 42,2 kilomeetri asemel lausa 44,38 kilomeetrit.

Aeg 4h 51min 18sek.

Lähme tagasi sinna joogipunktidesse, kus anti pudelitega vett. Üks kõige suurem miinus oli asja juures see, et terve (liialdan natukene) linn oli tühje pudeleid täis. Tohutu kogus plastmassi. Arvan, et järgmine aasta on üritus natukenegi loodussõbralikum, sest väga palju sai negatiivset vastukaja just tänu plastpudelitele.

Minu eesmärk oli jõuda lõpuni ja selle eesmärgi täitsin. Mis siis, kui jalad poleks krampi läinud? Treener arvab, et sellest oleks tulnud üks väga hea ajaga jooks.

Advertisements

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s