Maratonidest

Head maratonipäeva, sõbrad! Sest Eesti esimene maratonijooksuvõistlus toimus 28. aprill 1913 (praeguse kalendri järgi 11. mai).

10. september 2017

21433212_609350082788222_8865022365843519568_n

Minu elu esimene maraton, mis oli sel aastal kõige tähtsam. Tänu ideele,joosta esimene maraton, sündis ka Viigi 9 kuud ning see blogi. Olin nii kindel, et treenerit ma ei võta ja pusin ise. Võtsin raamatu appi ja lõpuks treeneri ka, sest ma olin hulluks minemas, ausalt!

Märtsis sai minu treeneriks Evelin Talts, kellega hakkasime panema plaani paika. Kõik sujus väga hästi. Liigagi hästi. Osalesin paljudel jooksuvõistlustel, et teada saada, milline on mu vorm.

Kuu enne maratoni olin ma väsinud. Väsinud sellest, et ikka peab edasi treenima. Muidugi natukene lihtsama kavaga, sest vaid kuu veel pingutada. Koormus vähenes-õnneks. Tahtsin, et see kõik läbi oleks. Ja esimene maraton tehtud saaks.

Jõudis kätte mu aasta tähtsam päev. Ärevus oli suur, isegi liiga suur. Olete näinud inimest, kes hakkab enne starti nutma? Mina hakkasin. Meeletud emotsioonid. Meeletult eelnevalt pingutatud ja see kõik saabki läbi.

21558723_609243786132185_3447816029721075179_n
Marisega elu esimene maraton

Kuna ma ei teadnud, mis mind ees ootama hakkas siis ma ei oskanud muretseda. Ja ei muretsenud terved 42,2 kilomeetrit. Tuli lihtsalt see tee läbida. Kas lihtsalt?! Need, kes maratoni jooksnud, teavad, et maraton ei ole midagi sellist “ma olen treenimata ja lähen maratoni jooksma”. See on midagi muud. Eelnevad miljon jooksutrenni, miljon higipisarat ja palju pingutusi.

Mäletan seda päeva hästi.

SF-c1b1268eadf4b15827c1e606021356c1

505 numbriga mees on inglane. Ma pakkusin talle energiatablette. Enam iial ei paku. Me jooksime pikalt koos ning siis hakkas ta maha jääma. Kuidas ma võtan taskust endale tableti ja talle ei paku? See sama, kui sööd üksi kommi ja ümberringi sõbrad tahavad ka. Pakkusin, seletasin oma kesises inglise keeles, et mis asi see veel on. No hääldasin ausalt nii nagu neid energiatablette inglise keeles hääldatakse. Aga hoopis ta nägu vajus pikaks. OK, panin temale pakutud tableti taskusse tagasi, las ta olla. Ja maha minust jäigi. Äkki teadlikult?! Sest ei tea, mida minusugune hull veel peale mingi imeliku tableti pakkuma hakkab. Armas inglane, see oli vaid ülla eesmärgi nimel, et Sa ka lõppu jõuaksid!

22308698_624046507985246_4741980306964248588_n

Ma ei vaidle vastu, et raske ei olnud. Aga kõik muu kaalus selle nii üles + emotsioonid. Puhtalt emotsioonide pealt jooks (ja ärme unusta tugevat trenni). Päris esimene maraton, päris esimene! Olin uhke küll. Ja ajaks tuli 4h 39min 53sek. Milline suurepärane päev see oli.

 

Teine maraton Riias. Lattelecom Riga Marathon. 20. mai 2018

Kui on sõrm antud siis läheb ka käsi.

33236533_748583522198210_8318079135146573824_n

Minul ei tulnud sega geniaalset mõtet, et minna välismaale maratoni jooksma. Pillel tuli (tervitused Pillele) Taltsi Totsides. Ja nii me plaani võtsimegi. Uuest aastast hakkasin käima väga usinalt ÜKE-s Tallinnas, et teha trenni treeneri juhendamisel. Ikka sama treener, Evelin Taltsiga tegu. Polnud aega puhata eelmisest maratonist, sest Riia hakkas koputama uksele.

Plaan oli paigas: töölt paar vaba päeva, et veeta see Riias. Ja suurepäraste inimestega.

Pean midagi ausat ütlema-ma naudin neid pasta-ja sefiiripidusid, mida me iga maratoni eelsel päeval korraldame. Korraldamist ei naudi, ikka söömist. Sest ma võingi neid süüa ja jäädagi sööma.

Milline imeline ilm sel päeval oli. Lühikesed riided oli ainuõige valik. Rada oli hea, ergutajad olid suurepärased. Rahvatantsijad saavad 10 punkti kümnest punktist, ikka maksimum! On ka väärt saama maksimumi.

 

Ma ei saa ühegi maratoni kohta öelda, et vat kus oli lihtne maraton. Ei ole nii. See Riia maraton oli vaimselt selleks raske, et mu kaks jooksusõpra (ja muidu sõpra) jooksid poolmaratoni. See teadmine jooksurajal ajas meele kurvaks küll. Maratoonorid jooksevad kaks ringi, poolmaratoni jooksjad ühe. Läksin teisele ringile ja endamisi mõtted läksid teiste peale ja selle peale, et miks ma juba ei lõpetanud, miks ei võtnud teistega sama distantsi ja ei jooksnud pooliku?

Aga mul läks hästi. Hoidsin sappa 4h 30min tempomeistritele. Paar kilomeetrit enne lõppu nad ütlesid mulle midagi…midagi millest ma aru ei saanud. Ja siis ütlesid inglise keeles, et kui jõuad siis nüüd oleks aeg kiiremini lõppu spurtida (enamvähem sedasi nad ütlesid). Ma raputasin pead. Ma ei jõua, ma ju ei jõua. Aga mida mina tegema hakkasin? Hakkasingi spurtima lõppu, üksinda. Ma ei pidanud jõudma. Alahindasin end või tuli motivatsioonilaks tänu tempomeistritele. Igatahes ma jooksin lõpu poole hea sammuga. Vaata alt pilti33469273_748937382162824_7854756411354382336_n

Viigi jooksis uue isikliku. 4h 26min 51sek. Kust see kõik tuli? Sellise ajaga? Ma isegi ei oska kommenteerida. Juubeldada oli vaja, tähistada oli vaja. Uhke oli taas.

32950803_747383702318192_4006024612407148544_n

Iga naismaratoonor sai roosi, valge roosi. Kui kaunis žest.

 

Tallinna Maraton 9.september 2018

41385862_858997581156803_2006055485953802240_n

Minu kolmas maraton. Ma olin valmis aga väsinud. Ootasin seda päeva pool aastat ja lõpuks oli maratoni hommik käes. Ja ma põrusin täiega. Sääred valutasid, tunne polnud hea. Ja siit see tuligi – minu esimene katkestamine. See päev oli kõige kohutavam. Vaimselt rusuv. Ma jooksin ära kaheksa kilomeetrit ja siis enam ei suutnud, sääred tegid ikka valu, tempo oli madal. Ootasin oma tüdrukuid, et nad lohistaks mind edasi kasvõi aeglasema tempoga aga neid ei olnud kusagil. Tulin siis rajalt Rocca juures maha. Silmad pisarais.

Läksin kaubanduskeskusesse silmi pesema ning edasi ma ei tea, kuidas ma õige bussiga tagasi jooksualale sain. Ning kuidas ma sealt edasi bussiga seigeldes auto juurde sain. Võibolla ei soosinud päev mu jooksu aga soosis siis midagi muud. Autoga koju sõites ma vaid nutsin, ma ei uskunud ise ka, et katkestan. Tegelikult polnud ma varem selle peale tulnud. Elu teeb keerdkäike ja sellega tuleb leppida.

 

Kipitas, mis ta kipitas. Kolmas maraton Tartu Linnamaraton 7.oktoober 2018

Treeneriga sai kokku lepitud, et enne ei tule ühtegi maratoni, kui on vereproovid tehtud. Need tehtud ja punase tule asemel sain rohelise tule. Nii kipitas, ma pidin regama end Tartu Linnamaratonile. Tean isegi, et see rada mulle ei meeldi, sest ei meeldinud ka poolmaratoni rada. Aga ma pidin! Miski käskis joosta või oli see ego, mis oli palju langenud?

Tartu ma ise hommikul sõitma ei pidanud. Oma väikese linna jooksumehed võtsid mu peale (milline vedamine). Sain sõitmise asemel puhata. Mõtlemisest ei saanud midagi puhata, sest mis oleks kui… Läheb kuidas läheb aga ma proovin, proovimine vol2. Äkki vean end lõpuni.

Lühikesed riided ja mitte soosiv ilm, vihma tuli.

Otsustasin alustada rahulikumalt, sest kavas oli ikkagi minna koju medaliga. Nii ma vaikselt jooksingi. “Tark ei torma” korrutasin endale. Sain üsna kähku omale jooksusõbra, kelle tempo sobis minu omaga (tervitused Ivi). Ma ei mäleta, kas jõudsin pooliku ära joosta, kui hakkas säärtes taas valu. Hakkasin jooksu keskele ka tegema kõnnisammud. Korrutasin jooksukaaslasele, et palun jookse edasi, ära jää mind ootama. Aga mida tegi tema? Ootas! NIi me koos jooksime ja jalutasime.

43462830_877522765970951_7588452131011559424_n

Ma ei oskagi selle maratoni kohta midagi enamat kirjutada. Tuli väga raskelt ja korraks mõtlesin, et kas nüüd nii jääbki? Hakkabki tulema vaid katkestamisi või eriti raskeid maratone? Ma ju treenin koguaeg, ma olen selleks maratoniks treeninud. Ma peaksin valmis olema…

Kolmas maraton ajaga 4h 48min 16sek.

 

Neljas maraton Barcelona Marathon 10. märts 2019

Tuleb võtta uus eluaasta eriti sportlikult vastu ja selleks otsustasime minna Barcelonasse jooksma. Tegelikult ei mänginud mu sünnipäev mingit rolli mineku suhtes. Kui on 10.03 Barcelonas maraton siis nii ka on.

Tulla külmast sooja ja joosta maratoni?

Esimene jooks soojal maal ei olnudki just kirss tordil. Ma ei oska midagi sellest kirjutada. Kuni poolmaratonini oli kõik väga hästi ja tuttavad juba arvasid, et siit tuleb Viigi välja väga suurepärase ajaga. Peale 25. kilomeetrit hakkas midagi pihta. Jalad läksid krampi nii, et pidin kõndima edasi, sest muidu lööb jala alt. JÄLLE! Kaua võib, et koguaeg on rasked maratonid? Aga ma ei andnud alla, jooksin edasi ja kõndisin, kui vaja. Armas Regiina märkas aega jälgides, et mul on raskeks läinud ja mida teeb ehtne sõbranna? Tuleb sulle vastu ja jookseb sinuga lõpuni. Isegi finišhisse! Mul oli niiiii raske. Ütlesin Regiinale, et ma ei taha enam kunagi maratoni joosta. Regiina üritas mulle selgeks teha, et olen superwoman aga mul ei olnud tol hetkel sellest sooja ega külma. Ta ikka andis teada, kui äge ma olen. Suva sellest ägedusest, millal jooksmine kergemaks läheb? Ei läinudki.

54519754_981013912288502_1549403932999024640_n

53836721_978265112563382_3640195086433648640_n

Ja saigi see neljas maraton tehtud. Ajaga 4h 51min 17sek.

 

 

Viimased maratonid pole mind soosinud või on asi millegis muus. Peaks ütlema, et see heidutab mind aga vaadake nüüd:

59956588_296416681280002_6221655368326447104_n

Elagu viies maraton! ja tulgu see ometi kergem.

 

Jooksmiseni!

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s