Head uut aastat!

Andke andeks, et siin on olnud selline vaikus ja blogil paras tolmukord juba peal.

Need, kes jälgivad mu facebooki lehte “Viigi 9 kuud”, teavad, et tegelikult ma päris kadunud pole.

Peale Tallinna Maratoni käisin Võhma jooksul, kus sain oma vanuseklassis uhke III koha. Teate ju küll, et siis on uhke ja hea olla. See oli veel selline jooks, kus mõtlesin, et minna või mitte. Imelik mõtlemine, sest jooks tuuakse koju kätte. Kuidagi nihverdasin endale töölt paar vaba tundi ja joostud ma sain. IV koht, Viigi, IV koht – see oli veel hullem koht, kui viimane olla (vanuseklassis neljas). Kõndisin edasi ja tagasi ning mõtlesin, et ma oleks suutnud veel natukene endast anda, nii natukene. Hakkasin auto poole astuma, sest vaja tööle tagasi minna ja auto juures otsustasin ümber. Ah, mis vahet on sel kohal? Mis mul hakkas? Miks ma ei vaata ja ei ela kaasa teistele? Ja see on kokkuvõttes kõigest jooks, kus ma siis medalit ei saa – ja siis? Kõndisin tagasi ning elasin kaasa ja äkki juhtus kusagilt mingi eriti kummaline ime. Olin ikkagi medalil ehk saanud III koha oma vanuseklassis. Kogemata oli mees naiste klassi pandud. Mis saaks veel paremini minna?

 

Jõgeva Jõulujooksust varem osa võtnud ma polnud. 10 kilomeetrit hea tempoga, kus ma ei pidanudki endast maksimumi andma. Sain treenerilt selle jooksuga treeningu kirja.

 

Rakvere Ööjooks talve eri oli viimase hetke regamine. Polnud üldse kindel, kas osalen või mitte. Eelmine aasta jäi üritus hea mekiga. Ja otsustasime õhtul ära regata, et me nüüd lähme järgmine päev ja jookseme need 10 kilomeetrit ära. 2018 aastal lõpetasin nii jooksu, et finishis kukkusin libedaga täpselt istukile. See aasta ei kukkunud. Jooksime Regiinaga koos. Ma pean mainima ka seda, et lõunal sõin mulgikapsaid ja mida need kapsad terve aja joostes tegid. Ma pole kunagi varem pidanud kahetsema, mida enne söön. Seda kahetsesin. Jääb meelde, vist.

ööjooks

 

Ja nüüd, kui aasta on uus, regasin end Rakvere Ööjooksule, Ülemiste Ööjooksule. Lubasin endale, et hakkan uuesti tegelema sellega, mis mulle rõõmu pakub ja ega need medalid kogusse niisama tule.

Vanasse aastasse jätsin maha oma lisatöö. Ja nüüd ma oskan öelda, et palju pole hea. Parajalt on hea.

Ma põlesin 2019 aastal täielikult läbi. Mõtlesin, et kui teen palju siis ka teenin palju. Millise hinnaga? Sellega, et parandada nüüdseks põletatud arme. Hobi jäi tahaplaanile, võistlused jäid tahaplaanile ja mina jäin tahaplaanile.

Eile lugesin tunde ja minuteid nagu muudaks uus aasta midagi. Sest uut ja rasket aastat ma enam ei soovi. Tegelen sellega, mis mulle meeldib ja õpin seda, mis mind väga köidab. Barcelona maraton on paari kuu pärast. Sügisel peaksin ma olema paberitega toitumisnõustaja, mis kõlab eriti uhkelt.

Ma tean, et see aasta tuleb minu aasta! Soovin teile kõigile sama, et tuleks teie aasta. Ole hoitud ja armasta südamega. Ära unusta end! Kõik on väljamõeldav!

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s