Peaks tulema VIIES maraton

Kas usute, et mul ikka kriibib hinge eelmise aasta Tallinna Maratoni katkestamine?!

Kui hakata tagasi mõtlema eelmise aasta ebaõnnele siis on see nii hästi meeles -sääred läksid nii valulikuks (mitte krampi), et edasi ei olnud võimalik joosta. Küll ma kõndisin ja jooksin vaheldumisi…kuniks katkestasin ja töinasin terve päeva, sest ma olin selle päeva nimel teinud suurt tööd.

See aasta, ma loodan, on teisiti. Nimelt ma ei aja mingit head aega taga. Iga asi tuleb omal ajal, kui tuleb.

Tegelikult see aasta ongi teisiti. Ma olen panustanud natukene rohkem, sest see aasta ei lähe ma sõbrannade juurde ööbima. Ööbin hotellis, et saaks täpselt omas tempos kulgeda. Juba selline väljaminek peaks igasugused hirmud peast pühkima.

Muidugi mu vorm on senistest äkki kõige kehvem aga luban, et hakkan seda kohe timmima, kui see maraton läbi ning olen suurepärases vormis Barcelona Maratoniks.

Ja ma ei saa kordamata jätta, et mu esimene maraton oli imeline. Teine maraton tuli Riias rekordiga. Kolmas katkestasin ja tegin uue tuleku Tartu Linnamaratonil, mis oli mu jaoks õudukas. Ja neljas, Barcelonas, rääkisin Regiinale, et see on viimane. Ning nüüd tuleb viies pühapäeval Tallinnas ning samuti kuues märtsis Barcelonas.

Ärge kuulake mind, kui ütlen, et enam ei iial. Ärge kuulake mind, kui luban vähem jooksma hakata-puhas vale minu suust! Kui Sa oled näpu andnud siis lähevad kõik teised.

Armas treener ütles, et ma mõtleksin nii pidi, et mida kauem rajal olen seda kauem chillida ka saan. Nii ongi.

Maratonini,

Viigi

SEITSMEST tunnist NELI!?

Kõik te juba eelnevat postitust lugesite, et ma plaanisin minna Heavy Metal Ultra jooksuvõistlusele. See võistluse formaat näeb välja selline, et 1h jooksul tuleb läbida ei vähem ega rohkem, kui 6,66 kilomeetrit. Kui jõuad varem lõppu siis see “tagavara” aeg Sul ja Sa teed selle ajaga, mida hing vaid ihkab (kas siis sööd, jood, pikutad või mida iganes).

Pidasime Airikaga aru, et igas vormis inimene kõnnib ka selle maa ära. Eks me tegime mingeid plaane, et kuidas vastu pidada need seitse tundi. Miks seitse? Sest siis saab medali.

Leppisime Airikaga kokku, et saame Tallinnas tema maja ees kokku. Jätan auto sinna ja tema sõidutab mind igale poole (üks märk tõelisest sõbrannast!). Arvake, kuhu me maandusime? Muidugi imelisse kohvikusse nagu seda on Bopp. Kui Sa pole veel käinud Boppis siis kindlalt mine.

Poest haarasin kaasa  Vytautast, batoone, banaani, rosinaid, mar.kurki …Kõike, mida võiks vaja minna v mille järgi isu tulla. Isegi haarasin päris mitu Coca Colat. Mine sa tea.

Jooksuvõistlus hakkas kell 21:00 ja seda Keilas.

Meie eest hoolitseti hästi. Imeline Evelin oli meile pannud püsti telgi, et saaksime kas riideid vahetada, pikutada või lihtsalt jalga puhata. Ärge arvake, et vaid telk. Seal oli isegi kaks kott-tooli. Mida hing veel sel ajal tahta sai?

69014343_1091384401251452_1700431304002109440_n

 

Naised olid valmis jooksma…igavesti.

Kell sai 21:00 ja kuidas teisiti reede õhtut veeta, kui joostes. Meeleolu oli hea ja kõik oli kõige paremas korras.

Tuli raju muusika ja asusime teele. Peas vaid keris hea meeleolu, sest nagu alguses kirjutasin siis peaks see maa olema ka lihtsalt läbi kõnnitav. Minu eesmärk oli tuua medal koju ja eriti vinge oleks, kui saaks joostud 7h asemel 8h ehk joosta üle 50 kilomeetri.

Ja algas esimene tõus. Okei, polnud just kõige hullem ja juba peale tõusu tuli hirm, et mis siis saab, kui rada ongi õudne? (Mitte üldse eelnevalt ei tutvunud rajaga) Ja nii oligi. Rada oli raske. Tuli vaadata enda ette, et ometi millegi otsa ei koperdaks. Need, kes käinud Elva Metsajooksudel, oskavad ette kujutada, milline oli rajaprofiil. Ma ei pinguta üle, kui ütlen, et Elva oli isegi tsipa leebem.

Esimesed 6,66 kilomeetrid sai läbitud. Just kõige hullem polnud. Siis me veel ei teadnudki, et mida tunnike edasi seda hullemaks läheb.

Teine 6,66 kilomeetrit said samuti läbitud ja juba sel korral rääkisime, et me vist ikkagi medalit ei saa, sest nii kohutavalt raske on.

Kolmas 6,66 kilomeetrit tehtud ning Airika ütles, et nüüd aitab. Et tema enam ei jookse. Ma ütlesin sama aga tahtsin veel proovida ühe ringi läbida, et äkki saab kiiremas tempos selle maa kõndida läbi. Aga ei saanud, sest kui me oleks vaid kõndinud siis me ei oleks jõudnud selle tunni sisse. Kui Sa ei jõua tunni sisse siis uuele ringile minna ei tohi. Otsustasime võtta kõik oma viimased jõuvarud, valutavad sääred kokku ning teha jooks-kõndi. Lõpetasime küll 56min ja sekundeid peale aga enam me rajale ei läinud. Lõpetasime selle võistluse ära ja tõdesime, et kurat, me oleme nõrgad.

69218234_1095470617509497_5652723264196182016_n

Seitsmest tunnist sai neli tundi ja hunniku enesekindlust, et maratoni peaksin küll kasvõi kuidagi ära jooksma, sest kui ma sellisel rajal pidasin juba 4h vastu.

Lubasime Airikaga, et hakkame tõsiselt trenni tegema ja uuel aastal tuua see Heavy Metal Ultra medal oma kappi. Üks eriliselt eriti vinge HMU! Lihtsalt super.

Uuel aastal kindlalt uuesti. Airika, onju?

Ja seda ka, et mu rinnanumber 69 ei näita ausalt mingeid eelistusi 😀

MIDAGI UUT! Heavy Metal Ultra

Olete kuulnud, et selline vinge (veel on vinge, sest pole läbinud) jooksuvõistlus on tulemas? Mina ka polnud. Taltsi Totside vestluses läks lahti teema, et mis oleks kui võtaksime sellisest võistlusest osa? Muidugi võtame!

 

16. augustil toimub Keilas Heavy Metal Ultra. Huvitavaks teeb juba asjaolu, et jooksuvõistlus hakkab õhtul kell 21:00. Ühesõnaga tuleb see reedene päev lihtsalt maha magada, et võimalikult palju puhata saaks. Midagi on veel huvitavat. Eriti huvitav on see, et tunni ajaga tuleb läbida 6,66 kilomeetrit. Saate te aru? See ei ole selline jooksuvõistlus, kus tuleb läbida kiiresti ja palju kilomeetreid. See jooks on selline, et tunnis tuleb kindlalt läbida vaid 6,66 kilomeetrit. Hetkel ma veel kirjutan VAID.

Reede, 16. augusti õhtul kell 9 hakkab kõlama esimene raskema muusika pala, mis tähendab, et start on antud. Startida saab kuni muusikapala lõpuni. Need, kes läbivad 6,66 km pikkuse ringi enne järgmist täistundi, võivad uuel täistunnil uue muusikapala kõlades taas uuele ringile minna. Stardivärav suletakse muusikapala lõppedes ja finišivärav igal täistunnil, ja seda niikaua, kuni stardis on viimane osaleja.

Sellise võistlusega peaks saama hakkama iga inimene, kes vähekenegi jooksmisega tegelenud on. Muidugi tunniga tempokamalt kõndida siis tuleb ilusti 6,66 kilomeetrit ära.

Ma ei saaks öelda, et ma lähen sinna läbima ja nautima. Muidugi ma natukene ka kardan, sest tavaliselt ma juba 22:00 ajal haigutan ja olen väsinud. Ju selle raske muusikapala eesmärk on viiagi ära igasugune väsimus.

Ja kui aus olla siis ma ei lähe seda lihtsalt läbima. Mul on eesmärk. Ma tahan medalit. Aga, et medalit saada siis peaksin jooksma 7 x 6,66 kilomeetrit ehk 7 tundi ja kokku 46,66 kilomeetrit. Kui midagi alt ei vea ja kõik läheb libedalt siis suur soov oleks ikkagi saada kätte see 50 kilomeetrit ja peale veel!

Eestis on sellises formaadis jooksuvõistlus esimest korda. Huviga tahaks juba teada, et kui kaua suudavad osalejad rada läbida.

47435369_2553155058034020_3254433536362414080_o

Tule koos meiega jooksma/kõndima.

Täpsem info SIIT ja SIIT

Miks toitumisnõustajaks?

Ma tahan õppida midagi sellist, millest on mulle endale ka kasu. Ma tahan õppida midagi sellist, mis mind reaalselt ka huvitab.

“Viigi, kelleks Sa tahad saada?”

“Ma ei tea.”

Ma olen täielikult otsustusvõimetu. Ok, tegelikult saan otsustamisega hakkama aga sellega läheb kaua aega.

Minu eesmärk pole õppida selleks, et lihtsalt võiks õppida ja paberi saada. Ei, ei. Ma pole üldse seda tüüpi, et ah lähen ja teen ära. Ja veel minna kooli?! Ma ei saa öelda, et ma ei viitsiks. Muidugi, kui eriala huvitab siis viitsin ja vägagi viitsin.

Juba pea kolm aastat olin hoogu võtnud, et minna midagi õppima. Minna õppima toitumisnõustajaks. Uurisin, kool hakkas ja ei läinud. Uurisin uuesti ja ikka ei läinud ja nii ma saatsingi mitu satsi mööda.

Nüüd ma pean siin mainima, et mu ümber on eriliselt erilisemad inimesed, eriliselt armsad. Kindlalt on minu kooli minekus “süüdi” mu kaks armsat sõbrannat (Regiina ja Tiia). Alustan sellest, et ma miljon korda uurisin Tiialt, et mis kes kus ja muud küsimused. Tema ütles, et Viigi muidugi mine. Tema utsitas ja aitas ning aitab siiamaani. Regiina on alati selle poolt, kui ma veel isegi otsustanud pole (ok, tegelt kõige poolt ka pole). Regiina on selline sõbranna, et kui vaja motivatsioonikirja teha siis tema aitab. Tema just näeb mind suurepärasena (kuigi ma ise peaks ka end nii nägema) ja tema oskab motivatsioonikirjas esile tuua selle, mida ise võibolla tagaplaanile jätnud oleks. Ta kiidab…ja väga harva laidab. Ta on super Iron(wo)man. Ta on imeline sõbranna, nad on imelised sõbrannad.

Tänu neile kahele läksingi ma see aasta kooli. Ei lükanud seda veel aasta ja aasta edasi.

Miks üldse selline valik? Olen maadelnud anoreksiaga kaheksa aastat ja tulnud sellest võitjana välja (kuigi see jääb igavesti kunmitama, igasugused kiiksud juurde). Olen pool oma elust võidelnud kaaluga. Tahtsin olla selline tüdruk nagu on esikaanel naised. Tahtsin olla sale. Kaalulangusest sai kinnisidee ja kinnisideeks tuli välja anoreksia. Päevast päeva, kuust kuusse, aastast aastasse. Minu teismeiga (ja natukene peale) möödus näljutades ja mõeldes, et küll kord mina ka saan peenikeseks. Kuniks sattusin sellisesse auku, et siiamaani mõtlen, et miks? Miks nii läks? Vastus on teada tegelikult, ma tahtsin olla sale aga ei arvestanud sellega, et sale ei võrdu alati ilus.

Ja suurelt tänu sellele, et olen maadelnud oma kehakaaluga, on mul suur tahtmine saada toitumisnõustajaks.

Muidugi see pole lihtne aga küll ma hakkama saan. Sest kui midagi väga tahta siis pidi see ka tulema. Ükspuha, mis pingutuse eest.

Nüüdseks on läbitud I moodul, II mooduliga algust tehtud ja järgmise aasta sügisel peaks olema kõik tehtud.

Kuigi toitumisnõustajate pädevuses pole söömishäiretega inimesed, minu suurels eesmärgiks on just neid aidata. Aidata kas siis oma kogemuste läbi või õpitu läbi, sest uskuge mind nad vajavad abi!

Alguses olin kindel, et õpin seda kõike enda jaoks aga nüüd olen kindel, et selle õpituga tahan hakata ka tööd tegema, tahan saada toitumisnõustajaks!

Rapla Selveri Suurjooks

Ma peaksin alustama seda blogipostituse kirjutamist keskelt ja siis alles algusest. Seekord (nagu ka varasemad postitused) alustan algusest.

Kell tirises. Mitte midagi aru ei saanud. Kas pean tööle minema? Peaks olema vaba päev aga miks äratus peal? Jooksuvõistluse päev!

Hommikul panin vee keema ja suundusin pessu. Mul on nii imelik komme enne jooksuvõistlust pesemas käia. Kellegil sama komme? Puder tuli maitsev ja seekord lisasin, peale marjade, banaani hulka. Muidugi ikka kaks muna sisse lüüa, et täidaks kõhtu.

Teine komme on mul sõita võistlusele vara. Nii umbes 2h enne võistlust olen mina kohal. Miks? Ma iial ei tea, mis teel juhtuda võib või mis vahepeatused teen. No igaks juhuks. Ja auto saan ka hästi kuhugile ära parkida.

Saime armsa Tiiaga kokku. Tiia veel uuris, et mis riided selga panen. “Muidugi lühikesed!” Külm oli, kohe väga külm. Mõlemad lühikestes riietes.

Aeg läks kiiresti ja juba olime stardikoridoris. Ei hakanud ette trügima, sest vorm pole väga kiita ja ütlesin oma tüdrukutele, et kui jõuan lõppu ajaga 2h 30min siis on isegi hästi.

Kõlas stardipauk ja liikumine hakkas. Samm oli üsna kerge, kohe üllatavalt kerge. Paari kilomeetri läbimisel sain aru, et lühikesed riided olidki ainuõiged riided. Esimne poolmaratoni pool tulid kõik kilomeetri ajad alla 6min/km ja ma olin väga rahul. Loe uuesti: poolmaratoni esimene pool tuli kilomeetri ajad alla 6 min/km. Kõik sujus hästi, eesmärgita. Võibolla nii parem oligi, sest hiljem oleks muidu pettumus olnud kas suur või väga suur, sest kes meist ei ihkaks uut rekordit! Teeme selle nimel nii suuri ettevalmistusi, et paneb lausa õhku ahmima.

Liigume asja tuumani. Pool maad joostud! Pool maad! Ja siis hakkangi jõudma kohe 10 kilomeetri postini ehk 10 kilomeetri jooksjad lõpetavad kaare all oma jooksu ära. Ma 21,1 kilomeetri jooksja! Ja ma jooksin kaare alla 10 kilomeetri omade finishisse ja sealt edasi, sest ma ei saanud midagi aru kuhu ma minema pidin! Jooksingi lõppu ja küsisin härra käest, kuhu edasi poolmaratoni jooksjad jooksma peavad. Ütles, et ma läheks tagasi kaare alt läbi ja hoiaks vasakule. Saate te ikka aru?! Ja siis ma alles nägin, et 21,1km jooksjad otse. Miks ma seda ei näinud? Sest rahvamass oli selle sildi ees. Ja isegi vabatahtlikud ei suunanud mu õigele teele. Nii palju jama ja sinna kadusid nii mõningad minutid.

Tagasi õigele rajale ja samm muutus. Ei tahtnud enam aga minu egoistlik mina sellise viperduse pärast pooleli ka ei jäta. Jooksin ning kuulsin seljatagant lähenevat meest, kes oli närvis ja vihane. Ta ütles, et jooksis valesti, no sama aps mis mul. Kõlas isegi natukene lohutavalt, sest tundus, et ma ise jooksin pea laiali otsas ja ei tea kuhu. See mees ütles, et suunanäitaja oli seisnud käed rinnal. Äkki olid jälle inimesed sildil ees ja mees ei näinud nagu minagi? Kurb või naljakalt kurb, kui hakata enda peale mõtlema. Muideks mees tuli rekordit täna tegema aga noh läks nii…

Jooksuisu läinud. Mõte oli venitada end lõppu ikka ära ja kilomeetri ajad hakkasid teises pooles tulema ikka üle 6 min/km.

Teisel ringil tundus joogipunkte ka väga vähe. Need ei tahtnud mitte kuidagi tulla ja juba jooksja uuris, et kas ikka tuleb joogipunkt. Tuli, sain pista kaks shoksi tükki põske ja edasi lipata.

Ja nii ma lõppu jõudsin. Sain medali (mitte kaks medalit) ja hunniku igasuguseid emotsioone (seinast seina).

Sain netoajaks 02h 08min 58sek. Kuhu jäi see 2h ja 30min?

Rohkem enesekindlust!