Kui puhkus on läbi.

Seekord sai jooksupuhkus nii kiiresti läbi nagu poleks olnudki. Eelmine aasta tõmbasin puhkuse ajal igasugusele jooksule joone alla või isegi peale – jooksin siis kui ise tahtsin ja nii lausa pea kaks kuud. See aasta sellist puhkust endale lubada ei saa, sest maraton on nelja kuu pärast ja just nüüd on õige aeg hakata jooksuvormi timmima. Muidugi oli mul lausa kolm nädalat sellised jooksutrennid, kus koormus oli korralikult alla tõmmatud – kui puhkus siis puhkus!

Mida ma selle ajaga tegin?

Käisin Viljandi KEHASTUUDIOS. Asub nüüd Uku keskuse II korrusel. Lausa kaks kolmapäeva käisin seal.

Esimesel kolmapäeval proovisin Lipo Laser protseduuri. Pidin mõtlema, mis koht on mu kehal see, mis mind häirib. Ma isegi kaua ei mõelnud. Kõik, kes vaadanud mu Sportfotos pilte siis saavad aru, mis on see koht. Jooksuvõistluse piltidel olen jäänud nii pildile, et kints on ees, kui mina (ok, tegelikult pole asi nii hull). Aga kui valikus oli üks koht siis üks koht ehk kahed kintsud. Läks mõõtmiseks, kintsude mõõtmiseks.

Laser-lipolüüs on kaasaegne mittekirurgiline meetod rasva eemaldamiseks. Võrreldes kirurgilise rasvaimuga on laser-lipolüüs märksa soodsam, kuigi tulemused on sarnased. Tulemused on nähtavad otsekohe pärast hooldust. Tavaliselt saavutatakse iga hooldusseansiga vööümbermõõdu vähenemine 2–4 cm. Sõltumatud kliinilised uuringud on näidanud, et laser-lipolüüsi kasutamine on võrreldav päris rasvaimuga.

Viljandi Kehastuudio

Ja ühelt kintsult kadunud 2,5cm, mis teeb lausa väga hea tulemuse selle lühikese ajaga.

Peale Lipo Laserit tuli otsa EMS treening. Ma olen varem paar korda selle EMS-i läbi teinud ja teadsin, mis mind ees ootab.

44279834_882107905512437_8502684745153380352_n

Treeningu ajal liigutavad elektriimpulsid lihaseid ja toimub lihaste kokkutõmme. Tavaharjutustega luuakse vastupanu ja saavutatakse kogu keha tasakaalustatud treening.
Sellist tulemust ei saavuta ühegi muu treeningu ega treeningseadmega.
Vaid 20 minutit nädalas, et saavutada oma eesmärgid!
See on mu lemmik. Sobib kõigile ja eriti neile, kel on koguaeg kiire! Mulle sobib ka eriti aga minu suur aga ongi selles, et mitte mingi hinna eest ma ei saaks jätta vahele 5-6 x nädalas jooksukava järgi jooksmist/treenimist. KINDEL LEMMIK nr.1!
Teisel kolmapäeval alustasin oma lemmiku EMS treeninguga ja lõpetasin päeva LPG massaažiga. LPG massaaž on uus ja huvitav. Esiteks peab panema spetsiaalse kostüümi selga, mis esimese hooga tundub eriti pisikene ja hiljem selga ajades saad aru, et mahud sinna kohe eriti hästi.
PG seadme otsikud ning vaakumi tugevus valitakse vastavalt massaaži eesmärgile. LPG ravihooldused on äärmiselt kehasõbralik ja leebe viis erinevate vaevuste leevendamiseks.
LPG ravimassaaž on salenejale lõõgastav kogu keha üldmassaaž.

Ma mitu korda protseduuri ajal kordasin, et mul oleks vaja seda masinat ja tegijat koju.

Teate, mis minu jaoks oli üllatav? Lähedki Viljandi Kehastuudiosse nii, et sul pole vaja ei treeninguks riideid kaasa võtta ega ka saunalina ja pesemisvahendeid, sest seal on kõik olemas. 

Need kaks kolmapäeva on mu täiesti maha müünud, ses suhtes, et ma lähen kindlalt sinna veel ja veel ja veel, sest mulle meeldivad sealsed naised, sealne õhkkond ja nii kodune tunne. Mulle meeldib seal kõik, absoluutselt kõik.

Teisipäevased trennid Tallinnas Hiiul on läinud üle talveajale ehk nüüd teeme trenni Nõmmel Liivamäel laupäeva hommikuti kell 10. Laupäevane trenn oli nagu esimene kord Liivamäel. Jah, selles suhtes esimene kord, et pole päris pool aastat seal treeninud. Jõudu eriti polnud ja nõrgaks olen jäänud. Kuid tean, et sealsed trennid teevad mu uuesti tugevaks ja tuleb mulle märtsis igati kasulikuks. Kujutage ette pehmes liivas jooksmist või pehmes liivas tehtavaid jooksuharjutusi ja päris tosin seeriaid.

0 jooksuvõistlust ja üks suur otsus.

Nimelt otsustasin ma minna tagasi kooli. Viimati lõpetasin kooli 2007 aastal ja paberid on ikka veel koolis. Ma olen mõelnud ja mõelnud juba paar tugevat aastat, et kes minust saab (hea küsimus eks?) või kelleks ma saada sooviksin. Muidugi ega ükski õppimine/amet mööda külge maha ei jookse. Minu kaua tehtud kaunikene on välja mõeldud ja hetkese seisuga saab minust juba 2.märtsil koolilaps. Kui kõik dokumendid sees siis annan suurelt teada, mida ma otsustasin õppima minna.

Märts tundub üleüldse kiire kuu tulevad. Alustame sellega, et ma lähen kooli. Sõidame naistega Barcelonasse ja võtan seal vastu oma sünnipäeva. Peale sünnipäeva, järgmine päev, jooksen Barcelonas neljanda maratoni.

 

Igatahes hakkavad tagasi tulema “Treenin maratoniks… nädal” blogipostitused, sest maraton oleks nagu juba homme!

 

Kõikmis sa teedteed kõik endale!

Jooksmisteni

Saaremaa kolme päeva jooks.

Meie Saaremaale “puhkama” minek ei tulnud aasta alguses. See plaan tuli augustis. Mu kaks ühes sõbranna/trennikaaslane kirjutas, et kuna temal on just see nädalavahetus vaba ning tal plaanid muutusid siis läheks Saaremaale jooksma ja spasse mõnulema. Ma olen nagu kelk – keegi peab nööri tõmbama ja kelk lohiseb järel.

Kõlab väga hästi just see “Saaremaa kolme päeva jooks”.  Mis see siis ära ole joosta 10km + 16,2km + 16km? Millal ma viimati puhkasin? Isegi ei mäleta. Panin kalendrisse kirja 19-Viigi, 20- Viigi, 21- Viigi.

Selle aja jooksul kirjutasin ka paar kirja korraldajale. Üks seisnes selles, et kas see aasta saab ka Tallinnast Kuressaarde jooksjate bussiga ehk millal registreerimine bussile avatakse. Ja enne ma naeran, kui hakkan teist küsimust kirjutama. Mul on natukene häbi isegi seda kirjutada. Kuna iga osaleja sai endale stardinumbri valida siis minul tekkis küsimus, et miks ma oma number nelja ei saanud. Ma parandan ennast, katsun lugeda kõike, mitte vaid seda, mis mulle meeldib. Numbrid 1 kuni 10 olid broneeritud ja sellest oli ka kodulehel kirjas.

Saaremaa kolme päeva jooksu esimene päev algas vara. Isegi liiga vara. 05:10. Pidin viimased asjad kokku panema ja suunduma bussijaama. Võhmast Tallinna 2h 5min. Polnud ammu ühistranspordiga sõitnud ja parandasin selle vea nii, et tükk aega ei kipu bussiga ega ka rongiga sõitma.

Edasi Rahvusraamatukogu ette, kus viib buss kõik jooksjad sihtkohta ehk Kuressaarde. See on üks lihtsamaid variante minna jooksjate ühise bussiga – jääb ära igasugune praamipileti ostmine ja mõtlemine, kust minna, kuhu minna, kuidas minna jne.

Juba pikk päev oli seljataha jäänud ja kohale jõudsime  umbes 14:30. Esimese asjana läksime võtsime oma stardimaterjali välja. Janek veel ütles, et äkki ma tahaks end ära regada ka Virtuaaljooksule. Olgu siinkohal kohe mainitud, et just tänu Virtuaaljooksule ongi minust saanud selline leebemas variandis “jooksuhull” ja leebemas variandis ka “jooksuvõistluste hull”. Virtuaaljooks annab nii palju juurde ja ikkagi on see võistlus (jookse kus iganes!), soovitan kõigil kasvõi ühe korra sellest osa võtta!

Lohistasin oma spordikoti ja seljakoti hotellituppa ja pidin mainima, et ma olin omadega nii läbi. Kõigest üle tunni veel ning kõlab stardipauk 10 kilomeetri jooksule. Tol hetkel ei kõlanud see üldse hästi ja hea meelega oleks hoopis teinud väikese uinaku. “Magama me siia ei tulnud,” ei tulnud.

Riided vahetatud, arutatud, mis riietega oleks kõige mõistlikum minna ning stardipaika minek. Väga minimaalne soojenduse tegemine ning tuligi stardikoridori minna. Plaan oli joosta ja joosta just tempokamalt, sest teistel päevadel on distants pikem.

Kõlas stardipauk ja peas keerlesid küsimused kas minna ja joosta koos teistega või joosta esimene päev üksinda. Otsustasin viimase kasuks, sest ma ei oska isegi ette kujutada, mida toovas need teised päevad.

Tuli joosta ja loota, et ma end kinni ei jookseks. Mina oma vigadest ei õpi (kahjuks pole siiani õppinud) – esimesed kilomeetrid panen nii nagu torust tuleb ja edasi tuleb kuidagi vaadata kuidas lõppu välja end vean. Seekord asi nii lootusetu polnudki. Muidugi tulid esimesed kaks kilomeetrit lausa väga hea ajaga, edasi tulid lihtsalt hea ajaga. Rada tundus mulle salakaval, sellised salajased pikad lauged, millest ei saagi kohe aru (vaid õhtul hiljem saab aru :D). Riietusega läksin alt, väljas oli soe, joostes lausa kuum. Oli täielik lühikeste riiete ilm. Minu spordikotis oli riided igale ilmale aga ikka ei läinud selga just need, mis oleks pidanud minema.

Sama kiiresti, kui see 10 kilomeetrine jooks algas, sama kiirelt hakkas ka läbi saama. Möödusin kahest mehest ning üks ütles “pühapäeval näeme, kes kellest mööda jookseb!” Kiitsin takka “pühapäeval näeme!“. Ning jooksin üle finišijoone. Esimese päeva 10 kilomeetrit 52:52. 

 

Õhtul otsisime, kust saada miskit head süüa. Kuna peaaegu kõik söögikohad olid rahvast paksult täis siis ega väga valida polnud. Täiesti arusaadav, kui Saaremaale tuleb pea 700 jooksjad ja muidugi kõik me tahame süüa. Meie istusime maha kohvik Retro-sse. Sõime kõhud täis ning tõdesime, et esimene päev oli korda läinud. Muidugi ennetasime ette ja panime samasse kohvikusse laupäev kella 19:00 broneeringu.

 

Laupäev 16,195 kilomeetrit. 

Sõime hommikul buffees kõhu täis pudrust ja pannkookidest, sest ega vaid õhust ja armastusest ei jookse seda 16 kilomeetrit ära. Lausa nautisime söömist ja päev tundus helgem, kui eilne.

Kokku oli kolmanda jooksukaaslasega lepitud, et ta võtab meid hotelli juurest peale ja viib stardipaika. Stardipaik – Sõrve säär.

Start Iide külas algas.

Minu plaan oli selline, et jooksen need 16,195 kilomeetrit oma 2=1 sõbranna/trennikaaslasega koos. Eelmisel päeval pingutasin, las ma nüüd nautida jooksu. SF-9dc0bacf406d5ef5288a05629b2c97b8

Ei olnudki eriti kerge joosta, sest jalgades olid veel eelmise päeva jooks. Nii, et ei olnud vaid teisel raske, esimesel oli ka.

Selle jooksu kõige parem osa oli näha üht vanemat härrat akordioniga mängimas ja naisterahvast laulmas – silmad läksid märjaks, sest see oli samas nii ootamatu kui ka eriti armas. Aplaus teile, tegite südame nii soojaks.

Kui aeglasemalt joosta siis märkame rohkem, vähemalt mina märkan. Kui ilus loodus, kui palju seeni – tol päeval oli mets seeni täis, ausalt.

SF-b137c44f286f4cd610548050c6cc1094

Teisele akordionimängule jäime lootusetult hiljaks, sest härra pani pilli kokku, väga kurb aga arusaadav, et ei jõuagi kõigile mängida-kõiki oodata.

Mis puutub riietusse siis teine päev ja teine aps – väljas oli suviselt ilus ilm ja mina teadagi liiga soojalt riides. Millest ma aru ei saanud?!

Teise päeva 16,195 kilomeetrit ajaga 01:56:55

Peale jooksu olid plaanid tehtud: lähme sauna ja mullivanni, kell 19:00 sööma ja peale söömist klubisse, sest Privilege-s toimub Saaremaa Kolme Päeva jooksu ametlik kohtumisõhtu.

Sauna sai, mullivanni sai, süüa sai kohvikus Retro ja klubis käisime ka ära. Mitte ei käinud ära vaid isegi tantsisime. Väga tore oli seal.

 

Pühapäev 16 kilomeetrit.

Hommikusöögiks puder ja müsli – peaks olema jooksjale hea valik küll, mille najal need kilomeetrid läbi joosta.

Viimase päeva start kell 11:00.

Nüüd oli jalgades juba kahe päeva jooks ja teadagi, et kaks ei jää ju ilma kolmandata.  Tuleb joosta ja seekord olen stardikoridoris ilma kaaslaseta. Eesmärgiks on joosta need viimased 16 kilomeetrit läbi, kui jõuan siis lähen ja kui ei jõua siis jooksen vaiksemalt.

See päev oli minu poolt. Esiteks vaadake pilti

SF-a572281aec5e6396f2e4837f79a8e369

On küll pikad püksid aga lõpuks lühike pluus. Ilm oli jälle suurepärane.

Minek oli hea. Rajal nägin teid “pühapäeval näeme” mehi. Kui eelmise kahe päeva jooksud ei olnud mitte lihtsad siis see jooks oli. Kilomeetrid lausa lendasid. Üks suurem tõus sai väikeste ja tihedate jooksusammudega läbitud. Ning olin viimase finiši poole teel.

Kolmanda päeva 16 kilomeetrit 01:31:18

44597616_884264645296763_503988431928426496_n

3 päeva 42,195 kilomeetrit ja 04:21:06.

Kui uhke oli saada kaela väga ilus medal ja kätte lilled.

Kolm päeva “puhkust” Saaremaal lausa kadus käest.

Meie oleme otsustanud, et sellest üritusest tuleb osa võtta iga aasta ja meie oleme ka järgmine aasta kohal, kindel see!

Ma pidin teada andma alles aasta lõpus, millised jooksuvõistlused kuuluvad mu TOP 3 hulka aga ma ei kannata oodata, sest just Saaremaa Kolme Päeva jooks on minu vaieldamatu lemmik ja kindel TOP 1.

 

 

Paide-Türi Rahvajooks

Mul oli see aasta kindel plaan joosta Paide-Türi Rahvajooksu, et saada need viimased Selveri Linnajooksude 100+km kätte. Siin on üks rasvane aga. Registreerisin end Tallinna Maratoni EXPO alal ära. Ma ei teadnud, et septembris maraton läheb üldse nii, et seal tuli 42,2 kilomeetri asemel 0 kilomeetrit. Reganud olin juba rahvajooksule ära ja järgmine päev katkestasin Tallinna Maratoni. Oleks ma vaid seda teadnud aga see selleks.

Plaanid ümber tehtud. Tuli hoopis selline otsus, et Tallinna Maratoni asemel Tartu Linnamaraton ning juba järgmine päev Paide-Türi Rahvajooks.

Ei kõla hästi, muidugi ei kõla.

Treener ütles sama, et tema minu asemel ei jookseks ja tema ei lubaks mul minna peale maratoni järgmine päev 13,6 kilomeetrit jooksma. Ma veenasin teda ja lubasin need kõik kilomeetrid kõndida. Kaaslane ütles sama “sa ei pea sinna minema ja end lõhkuma.”

Eelmine päev jooksin maratoni suurepärase kaaslasega ja hommikul andis Ivi teada, et tuleb ikka ka minuga kõndima, sest ma lubasin talle, et ei ühtki jooksusammu – vaid selline kiire kõnd.

Sain Türil sõbrannaga kokku ja võtsime suuna Paide. Seal saime Iviga kokku. Jumal tänatud, et vihmakeebi kaasa võtsin, sest ilm ei olnud just kiita.

Tõmbasime kõik vihmakeebid selga ning suundusime stardikoridori.

Hoidsime tahaplaanile, et jooksjatele mitte jalgu jääda. Korra veel rääkisime, et kuidas me alustama peaksime.

Alustasime joostes, mitte kiiresti. Kui olime juba paar kilomeetrit jooksnud siis seljataha vaadates ei olnud vaatepilt kiita. Kohe mitte üldse kiita. Vilkuritega auto oli peaaegu järel ja sellel distantsil ei olnud mitte üht kõndijat. Sellele distantsile ei saanudki kõndijad tulla.

Kordasin endale ja Ivile, et treener ei lubanud mul joosta. Mis teha? Muidugi joosta aga tasakesi. 

Ütlesin sõbrannale, et palun mine ja jookse, ära jää meid ootama, sest me võtame vaiksemalt. Nii jäimegi Iviga kahekesi ja ikka vihmakeebid seljas.

Kirna tõusu vallutasime ära. Pool maad läbi.

Tüdruk jooksis mööda ja uuris, ega meil vihmakeepidega palav pole. Ausalt ei olnud ja olen kindel, et vihmakeep päästis meid hullemast.

Siis tuli viimased kilomeetrid, viimane tõus ning staadionil ring.

SF-5b71858e440dbb5b4d04084fc9717a6b

Kiirem km aeg 6:16 min/km

Aeglasem km aeg 6:56 min/km

Eelmise päeva maraton ei seganud läbimast viimast Selveri Linnajooksude sarja jooksu. Kilomeetrid koos ja ühe medali asemel sain uhked kaks medalit.

Sellega sai ka Selveri Linnajooksude 100+ kilomeetrit sari läbi.

 

Kohtume 19-21 oktoober Saaremaal Kolme Päeva Jooksul!

Tartu Linnamaraton

Seekord tuleb sissejuhatav osa natukene pikemalt, sest see polnud jooks, millest pidin see aasta osa võtma.

Peale Tallinna Maratoni katkestamist ma ei saanud enam midagi aru. Miks läks kõik nii, kui olin end selleks treeninud? Ma olin selleks päevaks valmistanud end ette tervelt aasta! Jah, aasta. Aprillis jooksin elu teise maratoni Lätis ja kõik oli rohkem kui normaalne. Kõik viitas vaid sellele, et Tallinnas tuleb ehtne jooksupidu. Olin arvestanud sellega, et Tallinnas jooksen oma maratoni ära ja järgmine tuleb alles märtsis Barcelonas. Ma ei olnud arvestanud sellega, et mis siis saab, kui ma katkestan. Kes üldse oskab sellega arvestada? Tean vaid seda, et nüüd oskan mina arvestada. See katkestamise päev oli valus, väga valus hoop mulle.

Järgmine päev juba keerles peas mõte, et jookseks ikka selle maratoni see aasta ära. Ütlesin vaid paarile tuttavale, et ma plaanin joosta Tartus. Isegi treener ei teadnud. Mul ei olnud nii palju julgust, et talle kirjutada. Pidin end koguma ikka nädal vähemalt. Imelik on see, et mitu päeva võtsin hoogu selleks. Õhtul tuli tuhin peale ja teeks selle maratoni ära ning hommikul juba mõtlesin sellele, miks ma tahan hulluse läbi teha. Nii paar päeva. Paar õhtut oli selline tuhin kirjutada treenerile ning hommikul pidurdasin end ja see mõte ei tundunudki enam nii ahvatlev, kui oli seda eelmine õhtu.

Sobiv päev jõusid kätte. Treener kirjutas, kuidas mul läinud on. Kirjutasin talle, mind kipitab see väga, et maratoni katkestasin. Arvake, mida ta vastas mulle, kui kirjutasin, et tahan joosta Tartu Maratonil? Et tema ei pane kätt ette aga tingimus on see, et pean vereproove andma minema ja kui näidud kõik korras siis tee ära.

Poole nädalaga sain nii proovid ära antud ja vastused. Treenerilt vastuse samuti “tee ära!” See tähendab seda, et mul olid kõik näidud korras.

Hakkasin täie tõsidusega veel pinksamalt maratoniks valmistuma – panin massaažiks aja, ostsin igas oleksus magneesiumi, jõin palju peedimahla ja sõin raua tablette, ostsin uuele Fenix 5S pulsikellale pulsivöö. Kohe täiega valmistusin. Ei alustanud uuesti jõusaali hooaega, sest äkki jäävad lihased valusaks.

Nädal enne maratoni jooksin veel end Võhma Linnajooksul oma vanuseklassis II kohale, mis näitas, et kõik on lihtsalt hea.

Teisipäeval, peale trenni lõppu, treener kallistas ja ütles, et ära katkesta. Tol hetkel hoidsin pisaraid nii tagasi ja vastasin, et ei katkesta.

Ma tänan südamest oma kallist sõbrannat Tiiat, kes viis mind kokku sellise imelise treeneriga nagu on Evelin Talts. Ma ei oska lihtsalt seda kõike sõnadesse panna. Ma ei kahtlegi selles, et on häid treenereid palju aga tema on eriti hea treener. Temas on midagi, mis sunnib mind sõitma teisipäeviti edasi-tagasi üle 3h, et teha 1,5h trenni. Saate te aru? Ei saa? Ei saa teised ka sellest aru. Tänu temale olen ma jooksnud oma rekordeid, jooksnud maratone ja tulnud väikestel võistlustel isegi poodiumile. Tänu temale!

 

Hommik algas vara. Tahtsin rahulikult hommikusööki süüa. Pingeid peal polnud. Tõmbasin pudrukausi endale lähemale ja siis taas eemale. Pidin sundima ennast sööma, sest millegi pealt oli vara 42,2 kilomeetrit ära joosta. Lohistasin seda kaussi edasi-tagasi tükk aega, söödud suure hädaga sain.

Mul on hästi toredad SK Võhma mehed, jooksjad, kes võtsid mu maja eest peale. Jäi ära igasugune muretsemine, kuhu auto parkida, kas minna üldse ööseks Tartu jne.

“Viigi, mis plaan sul täna on?”

“Tahan lihtsalt joosta lõpuni ilma, et katkestaks!”

Jõudsime kohale ja ma väljusin bussist kummikutega. Ma ei tahtnud, et tossud kohe märjaks saavad.

Läksime riideid vahetama. Jäin endale kindlaks, et jooksen lühikeste riietega. Soojenduseks vehkisin kätega ja jalgadega ise teadmata, mida teen. Kontrollisin, kas ikka on energiatabletid taskus. Kas on kõik vajalik jalas-seljas. Oli. Ning viisime kotid kotihoidu. See kotihoid oli nali omaette, sest juba sel hetkel ma vaatasin, et kuidas ma terve kotikuhja hunnikust just oma koti kätte saaks – sealne loogika puudus täielikult.

Las see kotikuhi olla, sest mind ei tohtinud ükski asi häirida. Suund oli stardikoridori. Nii suur rõõm oli kuulda, kui inimesed soovisid mulle edu ning ütlesid, et ma võtaks rahulikult. Nii hea meel on tõdeda, et jooksjad on nagu üks suur perekond. Meile läheb korda, kuidas teisel võistlusel läheb! Aitäh teile selle eest.

Oli aeg vaadata, kuhu stardigruppi hoida ning oli ka aeg teele asuda. Läksin ilma igasuguse eesmärgita, pea täiesti tühi.

Umbes peale kilomeetri läbimist tuli mu kõrvale üks naisterahvas. Ja see naisterahvas ei olnud võõras. Olin eelnevalt temaga kirjutanud paar nädalat. Ja üksik hunt ei jooksnudki enam üksi.

Ma olen eelnevalt kirjutanud, et mulle ei meeldi võistlustel joosta, kui kaaslane räägib juttu. Nüüd oli kõik teisiti. Me Iviga rääkisime nii maast kui ka ilmast. Me rääkisime ja viskasime nalja. Juba paari kilomeetri möödudes sain aru, et ta on nii minu inimene. 

Eelmine aasta jooksin Tartus poolmaratoni ja see rada mulle üldse ei meeldinud. Liiga palju tõuse ja see viimane tõus on liig, mis liig aga kus ma olen? Jooksen sellel mitte meeldival rajal maratoni koos inimesega, kellega on meil nii üks samm.

43505709_284783735700479_881262426543095808_n

Ühel hetkel tunnen, kuidas koguaeg allapoole vajub mu pulsivöö. Selle võtsin ära ja tõmbasin natukene kokku aga see oli omaette ooper – ma jamasin sellega väga kaua, sest mitte kuidagi ei tahtnud vöö alluda mu käsklusele. Lõpuks sain tagasi vöö panna.

Ma ei saa öelda, et jooksmine tuli väga kergelt. Peale 23 kilomeetrit hakkasid taas sääred andma endast märku (mäletate, et Tallinna Maratonil ma katkestasin, sest sääred hakkasid valutama). Pidin tempot vähendama. Ütlesin jooksukaaslasele, et palun mine ja jookse üksi edasi, ära jää mind ootama, ära jäta mulle halva enesetunde, et minu pärast saad aeglasema aja. Teate mis? Ta ei jooksnud ära vaid ütles, et ta ei jäta mind üksi. Korrutasin talle, et ausalt ma ei katkesta. Aga ei, ikka ta mu kõrval. Säärevalu hakkas sundima juba jooksusammude vahele tegema ka kõnnisammud. Tegelikult olid sääred juba üsna valulikud, ma proovisin mõelda miljonile muule asjale. Jooksime, kõndisime, jooksime, kõndisime. Õnneks kõndimist ei tulnud nüüd küll eriti palju ette. Otsustasime, kui “mootorratturhiired” (apteek/kiirabivms) meist mööduvad siis küsime midagi, mis oleks mu säärtele hea. Neil polnud muud pakkuda, kui külma sprey. Läks ka see külm sprey käiku, sest midagi oli säärtele vaja.

Jooksime edasi kuniks hakkas mu kaaslasel mingi koht valu välja lööma. Ma ei taha nii kirjutada aga ma pean olema enda (ja ka teiste) suhtes aus – natukene isegi õnneks, sest ma sain rohkem teha siis kõnnisammu. Ütlesin Ivile ka seda kohe. Me läksime nii vapralt edasi. Lugesime kilomeetreid ja meetreid. Korrutasime, et enam pole palju.

SF-0b7a1d9f4732a9ddcd07436762989295

Jõudis kätte eelviimane joogipunkt, kus pakuti RC Cola-t, muidugi ma jõin seda, sest mis see enne lõppu ikka minuga teeb. Ja teate mida? Ei teinudki midagi.

Viimane joogipunkt ja lõpuni kaks kilomeetrit. Kuulsime kõlarist oma nime ning ergutust “Viigi ja Ivi, lõpuni vaid kaks kilomeetrit!” Oleks tahtnud lausa tantsida. Ja siis avastasin pükste taskust ühe magneesiumipulbri – miks ma küll seda varem ei otsinud ega teadnud, et mul see on seal? Võtsin selle sisse ja säärtes kadus igasugune valu, on imelik küll. (Selle magneesiumipulbriga on selline teema, et kui apteegist seda ostmas käisin siis apteeker ütles, et jooksjad võtavad neid pakikesi maratonil kaasa ja tarbivad vastavalt vajadusele).

MEIE EES OLI PUNANE VAIP.

43222182_2108495699466851_130025994537926656_n

SF-6579c3ae41c607ef9d1656a041f78add

Tartu Linnamaraton 04:48:16 ja ära ma selle tegin. Süda tahtis seest välja hüpata. Ma sain hakkama, ära tegin! Olen nii tänulik oma jooksukaaslasele, oma treenerile ja oma lähedastele. Tänu teile, aitäh!

See kolmas maraton on siiamaani maratonidest olnud kõige raskem ja kõige aeglasema ajaga. Mitte miski mind ei morjenda – kolmas maraton=kolmas pikk lugu rääkida.

 

Järgmine maraton 10.märts Barcelonas!

MA TEGIN SELLE ÄRA!

Pool ööpäeva maratonini

Selle maratoni jaoks ma olen teinud kõik: käinud massaažis, teinud trenni, joonud peedimahla ja valmistunud täiega selleks päevaks ette.

Kõlab nii nagu ma ei kardaks üldse! Muidugi kardan. Ma kardan seda, et mis juhtub kui… ei lähe nii hästi ja olen tagasi nagu õudusunenäos ehk katkestan.

Ma ei planeeri mingit ajalist eesmärki, minu ainuke plaan on läbida maraton ja lõpetades saada medal.

Kuna ilm võib teha igasugust vingerpussi siis on kaasa pakitud nii lühikesed, poolpikad kui ka pikad püksid. Mitu pluusi ja vanad sokid. Enervit energiatabletid kokku pakitud.

Ühesõnaga mina olen valmis läbima need 42,2 kilomeetrit ära!

Kuna ei mingit ajalist eesmärki siis paku oma aeg, mis ajaga lõpetan.

Jooksmisteni