Heavy Metal Ultra 2020

Juba eelmisest aastast oli teada, et 2020 Heavy Metal Ultra peab tulema eriline. Mäletate eelmise aasta mu postitust? 4h jooksu ja jalad ning mõistus enam koostööd ei teinud. Pidin ju jooksma 7h, et medali kätte saada. Järgmine aasta, lubasin järgmine aasta medali koju tuua.

Saabuski uus aasta ja aasta alguses tehti auhinnaline mäng, et kõigi regatud osalejate vahel läheb loosi pulsikell. Regasin ära ja enda ette mõtlesin, et kui kella võidan siis läheb see mu pojale. Tutkit, kella ei saanud aga regatud sain. Kohustus juures!

Liigume kiiresti aasta algusest mai kuusse.

Korraldaja Olle tegi ühe ühistreeningu ja eelmise aasta võitja Hannes andis väärt nõu. Ühistreeningul jooksmine 2 ringi päevast rada, 1 ringi öist rada ning lõppu veel üks ring päevane rada. Olin surnud. See öine rada võttis mu läbi. Muidugi oli see kiirem rada ja ma kavatsesin meeste kannul püsida. Rumal minust. Ja siis viimasel ringil jooksime Ollega koos, noh mis koos jooksime, tema ikka ootas mind. Ta tegi mulle selgeks, et ma ei peagi kiiresti jooksma. Kõik tõusud kõnnin ja vahepeal võin ka kõndida. Tähtis on see, et enne täistundi olen ma finishis olemas.

Kohe väga tore päev oli ja sain jälle kinnitust, et ma pole valmis jooksma sellist maad, üldse pole valmis.

Juulis toimus Võhmas tervisepargi maraton. Lubasin, et seekord ma 10 kilomeetrit ei jookse vaid jooksen poolmaratoni. Pika rääkimise peale ma end ikka kirja maratonile ei pannud ja jäi poolik. Miks ma selle Võhma jooksu välja hetkel toon? Maastik oli raske, väga raske ja seal rajal sain ma teada, et Heavy Metal Ultra (HMU edaspidi) peaks olema mul vägagi tehtav. Olin positiivselt üllatunud.

Hakkas kätte jõudma HMU nädal. Tegin oma jooksud ära (mul pole jooksukava/olen see, kes jookseb kunas tahab ja palju tahab) ja sisendasin endale, et ma ei pea palju jooksma, ma ei pea üldse jooksma, sest juba laupäeval on see kurikuulus HMU.

“Viigi, mida sa nädalavahetusel teed?”

“Lähen Keilasse jooksma 7h!”

“Hulluks oled läinud.”

Armas Pille pakkus, et võiksin tema juurde öömajale minna. Ei pea siis väga vara sõitma hakkama.

Panin äratuse 04:30 ja ärkasin ikka oma kodus. Keha alles magas, kõht tühi polnud aga ikka sundisin end putru sööma, midagigi.

Kerime mõned tunnid edasi ja lähme sealt edasi, kui jõudsin stardipaika. Läksin võtsin stardimaterjali välja.

Ja muidugi oli mul seljas eelmine aasta võidetud Heavy Metal Ultra pluus – nagu ehtne fänn.

Kell halastamatult liikus ja närv oli suur sees, sest ma ei näinud kusagil Pillet. Korra arvasin, et äkki ta ei tulegi. Muidugi tuli!

Heavy Metal Ultra ei ole tavaline jooks. On selline jooks, kus 1h jooksul tuleb läbida 6,7 kilomeetrit. Mõtlete, et käkitegu? Pole päris nii, sest kõndides seda distantsi ühe tunniga läbi ei käi. Rada on väääääga raske, väga raske.

Raju heavy muusika hakkas mängima ja meie, jooksjad, asusime rajale. Esimene ring läks kergelt ja ajaks tuli 50min 08sek. Saime süüa ja juua seniks kuni hakkab uus heavy mängima ja rajale peab minema. Teise ringi ajaks tuli 50min 34sek. Okei. Peas käis juba mitu mõtet, et tegelikult võin ma vabalt joosta aeglasemalt ja kõndida ka aga las see jääb. Kolmandale ringile tuli taas minna ja juba teisel kilomeetril sain ma Olle käest pragada, et kuidas ma nii ees jooksen, et ma peaksin tagapool olema ja ütles mitte just meeldival toonil, et sai ju räägitud. Meel oli mõru. Teadsin, et peaksin olema taga aga miski minus kartis, et äkki siis ei jõua ma lõppu. Kui ei jõua siis ju medalit ei saa. Kolmas ring tuli ajaga 50min 59sek. Neljas ring oli eelmine aasta mu viimane ring ja neljas ring oli ka sel aastal nii raske ring, tahaks siia panna selle oksendava smaili. Sisemuses mu viimane ring, enam rajale ei lähe. Neljas ring ja ajaga 50min 58sek. Arvate, et oligi kõik? Tegelikult mu plaan oligi lõpetada aga ma ütlen aga selle plaani rikkusid Pille ja Olle ära. Ma ütlesin Pillele selgelt, et nüüd on kõik, et ma enam ei lähe. Ja tema ikka, et ma prooviks, et kui tulen aega siis jooksen seni edasi. Lubasin talle veel rajale minna. Kui jõuan 2 min enne uut starti lõppu siis on kõik, kõik! Seltsimehed, edasi läks kõik kergemalt. Viiendal (kui ka kuuendal ja seitsmendal) ringil olin kahe väga toreda mehe sabarakk, kõndisid nemad, kõndisin mina. Jooksid nemad, jooksin mina. Ringid lendasid käest. Viienda ringi aeg tuli 53min 08sek. Lubasin, et juhtugu, mis juhtuma peab aga mina jooksen need seitse ringi ära. Pean siin ära mainima, et alates neljandast ringist jooksin ma koos veepudeliga (jumal tänatud, et vett ja veel palju kaasa ostsin). Ilma joogita rajal oleks olnud väga kurb see olukord. Tuli minna kuuendale ringile ja seltskond sama. Kuuenda ringi aeg 52min 52sek. Viimane seitsmes ring. Külmavärinad tulid ihule. Kas ma tõesti teen selle jooksu ära? Kas ma saan medali? Kuidas ma jaksan? Mis toimub? Toimus see, et ma lõpetasin võistluse meeletute emotsioonidega, ma jooksin 7 tundi. Seitsmenda ringi ajaks tuli 52min 22sek.

Finishisse jõudes tõstsin käed nagu ehtne võitja ja mikrofonis öeldi “tundub, et keegi on väga õnnelik, et lõpetas seitsmenda ringi aga kaheksas ring on veel uhkem!” See hetk tundsin, et pisarad hakkavad kohe tulema aga õnneks tuli Pille ja küsis, et kuidas ma kommenteerin. Ma puhkusin ja ütlesin, et väga hull. Kõik peaks olema juba seda videot näinud, kus ma olin eriti uhke ja ütlesin, et tehtud – ma sain medali.

Lõppu veel tahaks tänada Ollet, Evelini, Pillet ja kõiki jooksjaid. Teeme ka järgmine aasta ära. Aitäh!

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s