Kui hinges kipitab

Kirjutasin märkmikusse üles sellel aastal osalenud jooksuvõistlused, et hakata aasta 2017 võistluste kokkuvõtet tegema. Kirjutasin ja meenutasin, kuidas võistlused kulgenud on.

Olen korduvalt kirjutanud, et minu selle aasta jooksuvõistlused on läbi ja nüüd tuleb hakata suurt tööd tegema, et hiilata järgmine aasta heade tulemustega.

Aga teate mis? Vaatasin kalendrit ja töögraafikut kordamööda. Juba mitu päeva olen vaadanud mõlemaid.

“J, mul hinges kipitab midagi”

“Mis Sul kipitab?”

“Mul on pühapäev vaba ja pühapäev on Pärnus jooksuvõistlus. Tahaks osa võtta.”

“Kui tahad võistlusel osaleda siis osale!”

Automaatselt kirjutasin oma treenerile ka ja samamoodi, et mul kipitab üks jooksuvõistlus. Evelin Talts vastas sama, et kui kipitab siis pead osa võtma.

Ja mida ma täna tegin? Registreerisin end ära Pärnu Rannajooksule (10km) ja pühapäeval olen täitsa stardis olemas.

Nii palju siis võistluste lõpetamist. Aasta lõpuni on päris paar kuud ja ma ei lõpeta 2017 aastat Pärnu Rannajooksuga vaid kui vähegi võimalik siis osalen veel see aasta jooksuvõistlustel.

Ausalt, enam ei kipita! Olen pühapäeval STARDIS!

jooks

Advertisements

40. – 41. nädala kokkuvõte

Seekord ei võta vaid ühe nädala kokku, sest eelmise nädala kokkuvõte on jäänud tegemata. Nüüd tulebki kahe nädala kokkuvõte.

Neljakümnes nädal:

Esmaspäev kerge sörk 50 minutit hästi rahulikult, pulss alla 140.

Alustasin ka jõusaali hooajaga, mis polnud eriti hea mõte, sest nädala lõpus toimus mu selle hooaja viimane poolmaraton.

Teisipäev puhkepäev.

Kolmapäev soojendus, 5 x 150 meetrit kiirendused (need sellised mõnusad kerivad jooksud aga pinguta, mitte max. tempoga), lõdvestusjooks.

Neljapäev soojendus 2-3 kilomeetrit, venitused, võimlemine, tee 5-6 jooksuharjutusi, 5 korda kiirendust 50 meetrit, sörk lõppu.

Õhtul jõusaal, kordan taas, et targamad teavad, et enne võistlust pole see sugugi hea mõte alustada jõuharjutustega.

Reede puhkepäev.

Laupäev Tartu Linnamaraton, poolmaratoni distants. Minu selle aja jooksul kõige raskem poolmaraton. Sellest jooksust saab lugeda SIIT21,1 kilomeetrit 2h 01min 40sek. 

22281668_622230064833557_4964006103751827622_n

Pühapäev puhkepäev.

Miks ma rõhutan seda, et kasulik pole alustada jõusaalis käimisega samal nädalal, kus jooksuvõistlus? Mu lihased ja keha üldse valutas peale kolmandat kilomeetrit laupäevasel võistlusel.

40

 

Neljakümne esimene nädal:

Minu kuu puhkust aktiivsest jooksust hakkas selle neljakümne esimese nädalaga.

Esmaspäev jõusaal.

Teisipäev puhkus.

Kolmapäev kerge ja rahulik jooks 60 minutit, 10 x 40 meetrit erinevaid jooksuharjutusi.

Neljapäev puhkus.

Reede 70 minutit rahulikku rattaga sõitu. Pärast venitused ja 30 päkaletõusu.  53 minutit aeglast sörki , keskmine pulss 128.

Laupäev pidin minema ühistreeningule Tallinna aga sinna ei jõudnud ehk puhkus.

Pühapäev ratast 60 minutit maastikul, tõusudel natukene kiiremini, laskumisel ja siledal maal rahulikumalt. 1h 02min rahulikku jooksu, keskmine pulss 137.

Mulle tohutult meeldib rattaga sõita aga ratas vedas alt. Kui korda saan siis tuleb sõit ikka kavasse kindlalt.

41

Nädalaga ma üldse rahule ei jäänud, sest ka väsimus sai võitu.

Uus nädal, uus jooksukava ja uued eesmärgid!

 

 

 

Mis tunne on/oli elada toitumishäirega?

Ajakiri MOOD, juuli/august 2017

„Mulle oli ennegi öeldud, et ma olen paks. Ja eks ma olingi ülekaaluline, 14aastaselt kaalusin 89 kilo. Aga kui seda ütles mulle päris lähedane inimene, siis läks ikka väga südamesse,“ räägib Viigi Kipper (29), kaheksa aastat anoreksiat põdenud naine.

Tekst: Merle Luik

Fotod: Susan Must, erakogu

Meik: Aliis Sepp

Mäletan seda päeva väga täpselt. VÄGA täpselt. Ta ütles mulle, et olen paks. Ja siis käis krõks ära. Olin siis umbes 14aastane. Ma pean kohe alguses ütlema, et kõike, mis minuga haiguse ajal juhtus või mis ma tegin – seda ma väga täpselt rääkida ei saa. Ma lihtsalt ei mäleta, sest midagi juhtus näljutamise tõttu mu mäluga. Loomulikult on mingeid sündmusi, mis on hästi meeles, aga paljut ma ka ei tea. Kogu see kaheksa aastat haigust on olnud minu jaoks … Mul on sellest väga raske rääkida. Hakkan kohe nutma. Jah, see on õudne. Need aastat on olnud mu elus raisatud aeg. Kaheksa aastat tühja elatud elu!

Elu muutus päeva pealt

Sel päeval, kui mu lähedane inimene ütles, et olen paks … Ma ei oodanud isegi homset ära, et hakkan siis vähem sööma. Kõik läks lahti samal päeval. Alguses hakkasin jalutamas käima, natuke hiljem juba jooksma. Söömisega sama lugu. Hakkasin lihtsalt päev-päevalt järjest vähem sööma. Kodus kogu aeg valetasin ja ütlesin, et muidugi ma sõin, just sõin ju… Nii see läks. Kui ema hakkas ütlema, et ma söön liiga vähe, hakkasin oksendamas käima. Sõin kodus teiste nähes kõhu täis, siis läksin õue ja oksendasin toidu kuskil välja. Jooksin natuke ja läksin koju tagasi – nagu poleks midagi juhtunudki. Nii et vahepeal kaldusin juba ka buliimia poole. Ma ei pannud endale mingit eesmärki – et tahan näiteks nii palju vähem kaaluda. Ma lihtsalt tahtsin oma välimust muuta, kaalust alla võtta. Aga nüüd ongi see koht, kus ma ei oska midagi täpsemalt rääkida. Näiteks, et kui mult küsida, et kas ma kaalusin ennast iga päev ja kui palju ma siis kaalusin – no ei mäleta. Kõik on kustunud. Kui ma nii mõtlema hakkan, siis olen täiesti kindel, et küllap ma kaalusin end, aga seda tegevust ma ei mäleta. See mittemäletamine … mul on nii, et ma ei mäleta väga paljut sellest näljutamise ajast. Aga kahjuks unustan ka praegu toimuvaid asju. Mingeid jutte ja nii … nagu poleks olnudki. Käisin nende mälulünkade pärast ka arstide juures. Uuriti mu aju ja kõike … arstid ütlesid, et see on haiguse tagajärg.

Kümme minutit kõhulihaseid

Kolme esimese kuuga võtsin väga-väga palju alla. Ikka nii palju, et kõigil mu ümber oli selge, et minuga midagi toimub. Aga ise ma endaga rahul ei olnud. Peas kogu aeg keerles, mida ma tohin süüa ja mida ma ei tohi. Justkui mingi pomm tiksus ajus – et sa kogu aeg pead veel alla võtma. Aga ma sõin ju juba niigi ülivähe! Näiteks võis kogu minu nädalavahetuse toit olla neli linaseemnekuklit ja neli Aktivia jogurtit. Oligi kõik, rohkem ma ei söönud. Ma ei kirjutanud kogu aeg oma toite üles, aga mul on alles märkmik haiguse kaheksandast aastast. Mõni aeg enne haiglasse sattumist on mu ühe päeva menüü olnud selline: hommikul kohv, lõunat ma ei söönud ja õhtul 10 kommi, sulajuust, õunad. Selle kõige peale salendav tee. Neid salendavaid teesid jõin ma ikka tohutult palju. Ja igasuguseid salendavaid tablette võtsin … Oh … Põhimõtteliselt oli nii, et kõiki tablette, mis vähegi müügil olid, neid ma ka sõin.
Ühel hetkel hakkasin kõhulihaseid tegema. See oli tõeliselt õudne aeg, kui ma nüüd sellele mõtlen. Mul käis see täpselt kellaajaliselt. Näiteks kümme minutit enne üheksat tõusin püsti, tegin kümme minutit kõhulihaseid – täistunnini. Siis vahepeal tegin natuke midagi muud ja kümme minutit enne poolt kümmet hakkasin jälle kõhulihaseid tegema. Jälle kümme minutit. Kümme minutit enne kümmet taas … Tegin nii mitu korda tunnis. See oli mul kinnisidee, et pean kogu aeg neid kõhulihaseid tegema. Kodust ma väljas ei käinud. Kui keegi kutsuski, et tule mu sünnipäevale – ma ei läinud. Mul ei olnud selle jaoks aega, sest pidin ju kogu aeg kõhulihaseid tegema. Ma ei teagi, miks ma neid tegin, mis mul saada oli. Olin ju niigi ülipeenike … Enda näljutamise tõttu jäid mul ka päevad ära. Õnneks tuli see kuidagi emaga jutuks ja ta viis mind arsti juurde. Hakkasin tablette võtma, olin hormoonravil. 18aastaselt tutvusin ühe noormehega ja jäin last ootama. Siis jõudis mulle kõik kohale … Olin selleks ajaks haige olnud neli aastat.

Jumal, mida ma teinud olen?

Lapseootuse ajal oli kõik korras. Ma tundsin ennast hästi, sõin ilusasti. Kuigi ma polnud endaga päris rahul ka siis, aga mõistus vist sundis. Et ma olen lapseootel, ma pean sööma. Kõik hakkas uuesti peale pärast lapse sündi. Võtsin last oodates juurde … ja läkski jälle lahti. Lubasin endale igal esmaspäeval, et sellest nädalast hakkan jälle normaalselt sööma. Igal esmaspäeval, kõik need aastad. Aga ikka oli peas miski, mis keelas mul süüa. Nagu ma ütlesin, on mul mälulüngad ja seetõttu ei suuda ma paljusid asju meenutada. Aga miskipärast mäletan väga selgelt üht päeva, kui läksin endale teksapükse ostma. Arvan, et see oli kuuendal-seitsmendal näljutamisaastal. Naisteosakonnast ma endale pükse ei saanud, sest seal ei olnud nii väikest numbrit, isegi kõige väiksemad püksid oli mulle laiad. Ja siis pidin minema lasteosakonda. Jah, ma leidsin endale sealt teksapüksid, aga mul oli enda pärast tohutult häbi. Mõtlesin, et jumal, mida ma teinud olen!? Aga see oli ainult hetkeks. Järgmisel päeval läks kõik vanamoodi edasi. Loomulikult ütlesid mu lähedased ja sõbrad mulle sageli, et söön liiga vähe. Või mainisid, et Viigi, sinuga on midagi lahti. Aga ma olin kindel, et nad on lihtsalt kadedad, et mina olen nii peenike, aga nemad ei ole. Kujutad ette, kuidas ma mõtlesin? Kogu oma haiguse aja otsisin ja vaatasin ma internetist pilte neist inimestest, kes olid end väga-väga ära näljutanud. Istusin arvuti taha ja lihtsalt hakkasin neid vaatama. Ma ei arvanud, et need inimesed on ilusad või et ma tahan ise selliseks saada. Ei teagi, miks ma seda tegin. Lihtsalt istusin ja vaatasin. Olin ka läbi lugenud vist kõik jutud, mis selle haiguse kohta internetis avaldatud on. Nii et ma tegelikult teadsin väga hästi, mis mul viga on ja kuhu tuleks pöörduda.

Tee tervenemiseni

Haiglasse helistasin ise. Aga päris päevapealt mind ravile ei võetud, sest vabu kohti ei olnud. Nädala pärast helistati tagasi ja ma läksingi. Tartusse, psühhiaatriakliinikusse. Elukaaslasega pole ma siiani oma haigusest rääkinud. Ei öelnud ka siis, kuhu ma täpselt lähen. Kuigi ta viis mind ise ära ja käis ka mitmeid kordi vaatamas … Muidugi sai ta aru, kus ma olen ja miks ma seal olen. Aga me lihtsalt ei puudutanud seda haiguseteemat. Pole siiani puudutanud. Eks ta teab, aga võib-olla lihtsalt ei taha, et ma seda meenutaksin. Haiglas öeldi mulle, et kui ma poleks sinna läinud ja abi otsinud, oleks mul elada olnud veel vaid paar-kolm kuud. Kaalusin oma 175cm pikkuse juures 49,5 kilo, olin näost täiesti hall. Ma ei olnud seda varem märganud, alles siis, haiglas, panin seda lõpuks tähele. Proovid olid päris hullud.

Haiglasse minek mind ka päästis. Mäletan esimest söömist üle tüki aja. Tahtsin kohe kõik, mis ette pandi, ära süüa. Aga ei lubatud. Pidin alles õppima uuesti sööma. Ma olin nii õnnelik, kui sain jälle normaalselt süüa! Juurde hakkasin võtma väga kähku. Kaalumine oli igal esmaspäeval ja neljapäeval – ma iga kord mõtlesin, et oleks ma ometi juurde võtnud! Pidin algul haiglasse jääma kolmeks nädalaks. Lõpuks olin seal poolteist kuud järjest. Haiglast tulles kaalusin 55,8 kg.

Salakaval haigus

Kui ma haiglast välja sain, oli esialgu kõik hästi. Elu oli korras, ma sõin kõike, isegi koogikesi-asju. Aga vähem kui aasta pärast tundsin, et peas hakkab jälle mingi kell käima. JÄLLE! Õnneks ma olin siis nii tark, et võtsin uuesti ise kliinikuga ühendust ja hakkasin pärast seda üks kord kuus ennast näitamas käima. Võeti proove, kaaluti. Käisin nii pool aastat. Siis hakkas kõik uuesti ilusasti minema ja läheb õnneks siiani. Juba seitse aastat. Minu tänane elu on hoopis teistsugune. See ei keerle ainult söögi ümber, mul ei tule meeldegi mõelda, mitu kalorit mingi toit sisaldab. Teen kodus ise süüa, käime väljas söömas. Tavaline värk. Aga üks asi on küll haiguse „süü“. Mul on plaan minna toitumist õppima. Toitumist laiemalt, toidukavade tegemist, teistele nõu andmist. See teema huvitab mind tohutult. Praegu ma tunnen, et olen paranenud. Tulin sellest haigusest tervena välja. Aga paljud ei tule ja sellepärast ma oma juttu siin räägingi. Kui keegi tunneb, et tal on vaja kellegagi rääkida või minu kogemust kuulda, võib mulle kirjutada aadressil viigi1988@hotmail.com

_K5A9046

 

 

Tartu Linnamaraton

Tartu Linnamaraton kuulub esimest aastat ka Selveri Linnajooksude sarja. Kuna oli vaja kokku saada Linnajooksudest 100+ km siis talvel juba registreerisin end 21,1 kilomeetrisele rajale.

10 minutit varem ärkasin, kui pidin. Toimingud kõik samad: vägisi puder sisse, jooksuriided selga, kohv ja minek.

Jõudsime Tartusse varem, sest koguaeg on mul hirm, et äkki on kõik parkimiskohad autosid täis ja ma pean panema oma auto viie kilomeetri kaugusele. Ausalt. Ja mulle meeldib oma autoga ise minna, sest alati saan koju tagasi, mil vaid ise soovin. Samuti ei pea ma ootama kedagi (kui pole teisiti kokku lepitud).

Kuna Arko Marten pidi matkale minema siis seekord tuli kaasa mu õde. Mulle on väga tähtis, et keegi kaasa tuleks. Seda juba mitmel põhjusel: ma ei pea muretsema kotihoiu pärast, ma saan olla kaua üleriietega ning boonusena saan ma endast ja enda jooksust pilte.

Nägin veel endale üliolulisi ja kalleid inimesi ning oligi aeg minna oma stardikoridori.

22330959_123379321697093_310868098_n

 

Ja võisimegi asuda teele.

Kas vigadest võetakse õppust? Mitte üldse, kui palju ma olen end neanud maa põhja tänu sellele, et esimesed kilomeetrid panen turbokäigu sisse? Jah, taas kordus sama. Ning umbes kolmandal kilomeetril hakkasin täielikult tundma oma valusaid lihaseid. Pean vahele ütlema, et pole üldse tark tegu see, mida mina tegin – nimelt hakkasin selle nädala alguses taas käima jõusaalis ja ka see maksis mulle jooksu ajal täielikult kätte.

Ma ei oskagi sellest jooksust midagi kirjutada, sest ausalt oli kuradima raske jooks.

Peale 10ndat kilomeetrit olid mulle järgi jõudnud kahe tunni tempomeister ja grupp. Püsisin ma seal grupis äkki lausa 4 kilomeetrit. Ning siis lasin minna või õigemini grupp ise põrutas ilma minuta edasi, sest ma lihtsalt ei suutnud hoida seda tempot, mis nemad.

Ja siis mõtlesin ikka oma eelmise nädalavahetuse Paide-Türi Rahvajooksu rekordile ja, et lubasin võtta nüüd vaiksemalt. Aga teate ju, et hing ikka ihkab saada rekordit. Ihkas seda ka minu hing.

Ühe tuttava püüdsin mõned kilomeetrid enne lõppu kinni ja me jooksimegi koos. Mõlemad ei jõudnud kiirust lisada ja nii me lihtsalt liikusime finišhi suunas.

Finišhisse me jõudsimegi koos ja veel ilusama ajaga, kui arvata oskasin.

21,1 kilomeetrit 02:01:40

SF-6712db2c82e26c29dc8506b9a92f1595

Arvatavasti oli poolmaraton selle aasta viimane jooksuvõistlus.

Tuleb hakata end tugevaks treenima, et uuest aastast eesmärgid vallutatud saaks.

22281668_622230064833557_4964006103751827622_n

Ja pean tõdema, et eesmärgid pole mitte väiksemad, kui seda oli projekt-unistus Viigi 9 kuud.

 

39. nädala kokkuvõte

Kuidas kujunes nädala lõpus olev Paide – Türi Rahvajooks? Sellest kirjutasin eraldi blogipostituse ja lugeda saad seda SIIT.

 

Esmaspäev rahulik jooks 50 minutit. Kiirendused 5 x 50 meetrit, venitused.

Teisipäev puhkepäev.

Kolmapäev puhkepäev.

Neljapäev soojendus, 4 x 1000 meetrit kiirendust tempoga 5.15min/km, puhkus 2-3min sörki. Lõdvestusjooks.

1000 meetrit 5.03min

1000 meetrit 5.04min

1000 meetrit 5.07min

1000 meetrit 5.07min

Reede kerge jooks 45 minutit, jõuharjutusi 30 minutit.

Laupäev kerge soojendus. 8 x 80 meetrit kiirendused. Lõdvestusjooks

Pühapäev Paide-Türi Rahvajooks 13,6 kilomeetrit. Sain taas rekordi tehtud ja seda vaid tänu Kristinale. Parandasin eelmise aasta Paide – Türi Rahvajooksu oma rekordit lausa üle 2 minuti.

Share

Selle aasta viimane (võimalik, et ikkagi viimane) jooksuvõistlus on juba laupäeval Tartu Linnamaraton 21,1 kilomeetrit.