Miks toitumisnõustajaks?

Ma tahan õppida midagi sellist, millest on mulle endale ka kasu. Ma tahan õppida midagi sellist, mis mind reaalselt ka huvitab.

“Viigi, kelleks Sa tahad saada?”

“Ma ei tea.”

Ma olen täielikult otsustusvõimetu. Ok, tegelikult saan otsustamisega hakkama aga sellega läheb kaua aega.

Minu eesmärk pole õppida selleks, et lihtsalt võiks õppida ja paberi saada. Ei, ei. Ma pole üldse seda tüüpi, et ah lähen ja teen ära. Ja veel minna kooli?! Ma ei saa öelda, et ma ei viitsiks. Muidugi, kui eriala huvitab siis viitsin ja vägagi viitsin.

Juba pea kolm aastat olin hoogu võtnud, et minna midagi õppima. Minna õppima toitumisnõustajaks. Uurisin, kool hakkas ja ei läinud. Uurisin uuesti ja ikka ei läinud ja nii ma saatsingi mitu satsi mööda.

Nüüd ma pean siin mainima, et mu ümber on eriliselt erilisemad inimesed, eriliselt armsad. Kindlalt on minu kooli minekus “süüdi” mu kaks armsat sõbrannat (Regiina ja Tiia). Alustan sellest, et ma miljon korda uurisin Tiialt, et mis kes kus ja muud küsimused. Tema ütles, et Viigi muidugi mine. Tema utsitas ja aitas ning aitab siiamaani. Regiina on alati selle poolt, kui ma veel isegi otsustanud pole (ok, tegelt kõige poolt ka pole). Regiina on selline sõbranna, et kui vaja motivatsioonikirja teha siis tema aitab. Tema just näeb mind suurepärasena (kuigi ma ise peaks ka end nii nägema) ja tema oskab motivatsioonikirjas esile tuua selle, mida ise võibolla tagaplaanile jätnud oleks. Ta kiidab…ja väga harva laidab. Ta on super Iron(wo)man. Ta on imeline sõbranna, nad on imelised sõbrannad.

Tänu neile kahele läksingi ma see aasta kooli. Ei lükanud seda veel aasta ja aasta edasi.

Miks üldse selline valik? Olen maadelnud anoreksiaga kaheksa aastat ja tulnud sellest võitjana välja (kuigi see jääb igavesti kunmitama, igasugused kiiksud juurde). Olen pool oma elust võidelnud kaaluga. Tahtsin olla selline tüdruk nagu on esikaanel naised. Tahtsin olla sale. Kaalulangusest sai kinnisidee ja kinnisideeks tuli välja anoreksia. Päevast päeva, kuust kuusse, aastast aastasse. Minu teismeiga (ja natukene peale) möödus näljutades ja mõeldes, et küll kord mina ka saan peenikeseks. Kuniks sattusin sellisesse auku, et siiamaani mõtlen, et miks? Miks nii läks? Vastus on teada tegelikult, ma tahtsin olla sale aga ei arvestanud sellega, et sale ei võrdu alati ilus.

Ja suurelt tänu sellele, et olen maadelnud oma kehakaaluga, on mul suur tahtmine saada toitumisnõustajaks.

Muidugi see pole lihtne aga küll ma hakkama saan. Sest kui midagi väga tahta siis pidi see ka tulema. Ükspuha, mis pingutuse eest.

Nüüdseks on läbitud I moodul, II mooduliga algust tehtud ja järgmise aasta sügisel peaks olema kõik tehtud.

Kuigi toitumisnõustajate pädevuses pole söömishäiretega inimesed, minu suurels eesmärgiks on just neid aidata. Aidata kas siis oma kogemuste läbi või õpitu läbi, sest uskuge mind nad vajavad abi!

Alguses olin kindel, et õpin seda kõike enda jaoks aga nüüd olen kindel, et selle õpituga tahan hakata ka tööd tegema, tahan saada toitumisnõustajaks!

Rapla Selveri Suurjooks

Ma peaksin alustama seda blogipostituse kirjutamist keskelt ja siis alles algusest. Seekord (nagu ka varasemad postitused) alustan algusest.

Kell tirises. Mitte midagi aru ei saanud. Kas pean tööle minema? Peaks olema vaba päev aga miks äratus peal? Jooksuvõistluse päev!

Hommikul panin vee keema ja suundusin pessu. Mul on nii imelik komme enne jooksuvõistlust pesemas käia. Kellegil sama komme? Puder tuli maitsev ja seekord lisasin, peale marjade, banaani hulka. Muidugi ikka kaks muna sisse lüüa, et täidaks kõhtu.

Teine komme on mul sõita võistlusele vara. Nii umbes 2h enne võistlust olen mina kohal. Miks? Ma iial ei tea, mis teel juhtuda võib või mis vahepeatused teen. No igaks juhuks. Ja auto saan ka hästi kuhugile ära parkida.

Saime armsa Tiiaga kokku. Tiia veel uuris, et mis riided selga panen. “Muidugi lühikesed!” Külm oli, kohe väga külm. Mõlemad lühikestes riietes.

Aeg läks kiiresti ja juba olime stardikoridoris. Ei hakanud ette trügima, sest vorm pole väga kiita ja ütlesin oma tüdrukutele, et kui jõuan lõppu ajaga 2h 30min siis on isegi hästi.

Kõlas stardipauk ja liikumine hakkas. Samm oli üsna kerge, kohe üllatavalt kerge. Paari kilomeetri läbimisel sain aru, et lühikesed riided olidki ainuõiged riided. Esimne poolmaratoni pool tulid kõik kilomeetri ajad alla 6min/km ja ma olin väga rahul. Loe uuesti: poolmaratoni esimene pool tuli kilomeetri ajad alla 6 min/km. Kõik sujus hästi, eesmärgita. Võibolla nii parem oligi, sest hiljem oleks muidu pettumus olnud kas suur või väga suur, sest kes meist ei ihkaks uut rekordit! Teeme selle nimel nii suuri ettevalmistusi, et paneb lausa õhku ahmima.

Liigume asja tuumani. Pool maad joostud! Pool maad! Ja siis hakkangi jõudma kohe 10 kilomeetri postini ehk 10 kilomeetri jooksjad lõpetavad kaare all oma jooksu ära. Ma 21,1 kilomeetri jooksja! Ja ma jooksin kaare alla 10 kilomeetri omade finishisse ja sealt edasi, sest ma ei saanud midagi aru kuhu ma minema pidin! Jooksingi lõppu ja küsisin härra käest, kuhu edasi poolmaratoni jooksjad jooksma peavad. Ütles, et ma läheks tagasi kaare alt läbi ja hoiaks vasakule. Saate te ikka aru?! Ja siis ma alles nägin, et 21,1km jooksjad otse. Miks ma seda ei näinud? Sest rahvamass oli selle sildi ees. Ja isegi vabatahtlikud ei suunanud mu õigele teele. Nii palju jama ja sinna kadusid nii mõningad minutid.

Tagasi õigele rajale ja samm muutus. Ei tahtnud enam aga minu egoistlik mina sellise viperduse pärast pooleli ka ei jäta. Jooksin ning kuulsin seljatagant lähenevat meest, kes oli närvis ja vihane. Ta ütles, et jooksis valesti, no sama aps mis mul. Kõlas isegi natukene lohutavalt, sest tundus, et ma ise jooksin pea laiali otsas ja ei tea kuhu. See mees ütles, et suunanäitaja oli seisnud käed rinnal. Äkki olid jälle inimesed sildil ees ja mees ei näinud nagu minagi? Kurb või naljakalt kurb, kui hakata enda peale mõtlema. Muideks mees tuli rekordit täna tegema aga noh läks nii…

Jooksuisu läinud. Mõte oli venitada end lõppu ikka ära ja kilomeetri ajad hakkasid teises pooles tulema ikka üle 6 min/km.

Teisel ringil tundus joogipunkte ka väga vähe. Need ei tahtnud mitte kuidagi tulla ja juba jooksja uuris, et kas ikka tuleb joogipunkt. Tuli, sain pista kaks shoksi tükki põske ja edasi lipata.

Ja nii ma lõppu jõudsin. Sain medali (mitte kaks medalit) ja hunniku igasuguseid emotsioone (seinast seina).

Sain netoajaks 02h 08min 58sek. Kuhu jäi see 2h ja 30min?

Rohkem enesekindlust!

Maratonidest

Head maratonipäeva, sõbrad! Sest Eesti esimene maratonijooksuvõistlus toimus 28. aprill 1913 (praeguse kalendri järgi 11. mai).

10. september 2017

21433212_609350082788222_8865022365843519568_n

Minu elu esimene maraton, mis oli sel aastal kõige tähtsam. Tänu ideele,joosta esimene maraton, sündis ka Viigi 9 kuud ning see blogi. Olin nii kindel, et treenerit ma ei võta ja pusin ise. Võtsin raamatu appi ja lõpuks treeneri ka, sest ma olin hulluks minemas, ausalt!

Märtsis sai minu treeneriks Evelin Talts, kellega hakkasime panema plaani paika. Kõik sujus väga hästi. Liigagi hästi. Osalesin paljudel jooksuvõistlustel, et teada saada, milline on mu vorm.

Kuu enne maratoni olin ma väsinud. Väsinud sellest, et ikka peab edasi treenima. Muidugi natukene lihtsama kavaga, sest vaid kuu veel pingutada. Koormus vähenes-õnneks. Tahtsin, et see kõik läbi oleks. Ja esimene maraton tehtud saaks.

Jõudis kätte mu aasta tähtsam päev. Ärevus oli suur, isegi liiga suur. Olete näinud inimest, kes hakkab enne starti nutma? Mina hakkasin. Meeletud emotsioonid. Meeletult eelnevalt pingutatud ja see kõik saabki läbi.

21558723_609243786132185_3447816029721075179_n
Marisega elu esimene maraton

Kuna ma ei teadnud, mis mind ees ootama hakkas siis ma ei oskanud muretseda. Ja ei muretsenud terved 42,2 kilomeetrit. Tuli lihtsalt see tee läbida. Kas lihtsalt?! Need, kes maratoni jooksnud, teavad, et maraton ei ole midagi sellist “ma olen treenimata ja lähen maratoni jooksma”. See on midagi muud. Eelnevad miljon jooksutrenni, miljon higipisarat ja palju pingutusi.

Mäletan seda päeva hästi.

SF-c1b1268eadf4b15827c1e606021356c1

505 numbriga mees on inglane. Ma pakkusin talle energiatablette. Enam iial ei paku. Me jooksime pikalt koos ning siis hakkas ta maha jääma. Kuidas ma võtan taskust endale tableti ja talle ei paku? See sama, kui sööd üksi kommi ja ümberringi sõbrad tahavad ka. Pakkusin, seletasin oma kesises inglise keeles, et mis asi see veel on. No hääldasin ausalt nii nagu neid energiatablette inglise keeles hääldatakse. Aga hoopis ta nägu vajus pikaks. OK, panin temale pakutud tableti taskusse tagasi, las ta olla. Ja maha minust jäigi. Äkki teadlikult?! Sest ei tea, mida minusugune hull veel peale mingi imeliku tableti pakkuma hakkab. Armas inglane, see oli vaid ülla eesmärgi nimel, et Sa ka lõppu jõuaksid!

22308698_624046507985246_4741980306964248588_n

Ma ei vaidle vastu, et raske ei olnud. Aga kõik muu kaalus selle nii üles + emotsioonid. Puhtalt emotsioonide pealt jooks (ja ärme unusta tugevat trenni). Päris esimene maraton, päris esimene! Olin uhke küll. Ja ajaks tuli 4h 39min 53sek. Milline suurepärane päev see oli.

 

Teine maraton Riias. Lattelecom Riga Marathon. 20. mai 2018

Kui on sõrm antud siis läheb ka käsi.

33236533_748583522198210_8318079135146573824_n

Minul ei tulnud sega geniaalset mõtet, et minna välismaale maratoni jooksma. Pillel tuli (tervitused Pillele) Taltsi Totsides. Ja nii me plaani võtsimegi. Uuest aastast hakkasin käima väga usinalt ÜKE-s Tallinnas, et teha trenni treeneri juhendamisel. Ikka sama treener, Evelin Taltsiga tegu. Polnud aega puhata eelmisest maratonist, sest Riia hakkas koputama uksele.

Plaan oli paigas: töölt paar vaba päeva, et veeta see Riias. Ja suurepäraste inimestega.

Pean midagi ausat ütlema-ma naudin neid pasta-ja sefiiripidusid, mida me iga maratoni eelsel päeval korraldame. Korraldamist ei naudi, ikka söömist. Sest ma võingi neid süüa ja jäädagi sööma.

Milline imeline ilm sel päeval oli. Lühikesed riided oli ainuõige valik. Rada oli hea, ergutajad olid suurepärased. Rahvatantsijad saavad 10 punkti kümnest punktist, ikka maksimum! On ka väärt saama maksimumi.

 

Ma ei saa ühegi maratoni kohta öelda, et vat kus oli lihtne maraton. Ei ole nii. See Riia maraton oli vaimselt selleks raske, et mu kaks jooksusõpra (ja muidu sõpra) jooksid poolmaratoni. See teadmine jooksurajal ajas meele kurvaks küll. Maratoonorid jooksevad kaks ringi, poolmaratoni jooksjad ühe. Läksin teisele ringile ja endamisi mõtted läksid teiste peale ja selle peale, et miks ma juba ei lõpetanud, miks ei võtnud teistega sama distantsi ja ei jooksnud pooliku?

Aga mul läks hästi. Hoidsin sappa 4h 30min tempomeistritele. Paar kilomeetrit enne lõppu nad ütlesid mulle midagi…midagi millest ma aru ei saanud. Ja siis ütlesid inglise keeles, et kui jõuad siis nüüd oleks aeg kiiremini lõppu spurtida (enamvähem sedasi nad ütlesid). Ma raputasin pead. Ma ei jõua, ma ju ei jõua. Aga mida mina tegema hakkasin? Hakkasingi spurtima lõppu, üksinda. Ma ei pidanud jõudma. Alahindasin end või tuli motivatsioonilaks tänu tempomeistritele. Igatahes ma jooksin lõpu poole hea sammuga. Vaata alt pilti33469273_748937382162824_7854756411354382336_n

Viigi jooksis uue isikliku. 4h 26min 51sek. Kust see kõik tuli? Sellise ajaga? Ma isegi ei oska kommenteerida. Juubeldada oli vaja, tähistada oli vaja. Uhke oli taas.

32950803_747383702318192_4006024612407148544_n

Iga naismaratoonor sai roosi, valge roosi. Kui kaunis žest.

 

Tallinna Maraton 9.september 2018

41385862_858997581156803_2006055485953802240_n

Minu kolmas maraton. Ma olin valmis aga väsinud. Ootasin seda päeva pool aastat ja lõpuks oli maratoni hommik käes. Ja ma põrusin täiega. Sääred valutasid, tunne polnud hea. Ja siit see tuligi – minu esimene katkestamine. See päev oli kõige kohutavam. Vaimselt rusuv. Ma jooksin ära kaheksa kilomeetrit ja siis enam ei suutnud, sääred tegid ikka valu, tempo oli madal. Ootasin oma tüdrukuid, et nad lohistaks mind edasi kasvõi aeglasema tempoga aga neid ei olnud kusagil. Tulin siis rajalt Rocca juures maha. Silmad pisarais.

Läksin kaubanduskeskusesse silmi pesema ning edasi ma ei tea, kuidas ma õige bussiga tagasi jooksualale sain. Ning kuidas ma sealt edasi bussiga seigeldes auto juurde sain. Võibolla ei soosinud päev mu jooksu aga soosis siis midagi muud. Autoga koju sõites ma vaid nutsin, ma ei uskunud ise ka, et katkestan. Tegelikult polnud ma varem selle peale tulnud. Elu teeb keerdkäike ja sellega tuleb leppida.

 

Kipitas, mis ta kipitas. Kolmas maraton Tartu Linnamaraton 7.oktoober 2018

Treeneriga sai kokku lepitud, et enne ei tule ühtegi maratoni, kui on vereproovid tehtud. Need tehtud ja punase tule asemel sain rohelise tule. Nii kipitas, ma pidin regama end Tartu Linnamaratonile. Tean isegi, et see rada mulle ei meeldi, sest ei meeldinud ka poolmaratoni rada. Aga ma pidin! Miski käskis joosta või oli see ego, mis oli palju langenud?

Tartu ma ise hommikul sõitma ei pidanud. Oma väikese linna jooksumehed võtsid mu peale (milline vedamine). Sain sõitmise asemel puhata. Mõtlemisest ei saanud midagi puhata, sest mis oleks kui… Läheb kuidas läheb aga ma proovin, proovimine vol2. Äkki vean end lõpuni.

Lühikesed riided ja mitte soosiv ilm, vihma tuli.

Otsustasin alustada rahulikumalt, sest kavas oli ikkagi minna koju medaliga. Nii ma vaikselt jooksingi. “Tark ei torma” korrutasin endale. Sain üsna kähku omale jooksusõbra, kelle tempo sobis minu omaga (tervitused Ivi). Ma ei mäleta, kas jõudsin pooliku ära joosta, kui hakkas säärtes taas valu. Hakkasin jooksu keskele ka tegema kõnnisammud. Korrutasin jooksukaaslasele, et palun jookse edasi, ära jää mind ootama. Aga mida tegi tema? Ootas! NIi me koos jooksime ja jalutasime.

43462830_877522765970951_7588452131011559424_n

Ma ei oskagi selle maratoni kohta midagi enamat kirjutada. Tuli väga raskelt ja korraks mõtlesin, et kas nüüd nii jääbki? Hakkabki tulema vaid katkestamisi või eriti raskeid maratone? Ma ju treenin koguaeg, ma olen selleks maratoniks treeninud. Ma peaksin valmis olema…

Kolmas maraton ajaga 4h 48min 16sek.

 

Neljas maraton Barcelona Marathon 10. märts 2019

Tuleb võtta uus eluaasta eriti sportlikult vastu ja selleks otsustasime minna Barcelonasse jooksma. Tegelikult ei mänginud mu sünnipäev mingit rolli mineku suhtes. Kui on 10.03 Barcelonas maraton siis nii ka on.

Tulla külmast sooja ja joosta maratoni?

Esimene jooks soojal maal ei olnudki just kirss tordil. Ma ei oska midagi sellest kirjutada. Kuni poolmaratonini oli kõik väga hästi ja tuttavad juba arvasid, et siit tuleb Viigi välja väga suurepärase ajaga. Peale 25. kilomeetrit hakkas midagi pihta. Jalad läksid krampi nii, et pidin kõndima edasi, sest muidu lööb jala alt. JÄLLE! Kaua võib, et koguaeg on rasked maratonid? Aga ma ei andnud alla, jooksin edasi ja kõndisin, kui vaja. Armas Regiina märkas aega jälgides, et mul on raskeks läinud ja mida teeb ehtne sõbranna? Tuleb sulle vastu ja jookseb sinuga lõpuni. Isegi finišhisse! Mul oli niiiii raske. Ütlesin Regiinale, et ma ei taha enam kunagi maratoni joosta. Regiina üritas mulle selgeks teha, et olen superwoman aga mul ei olnud tol hetkel sellest sooja ega külma. Ta ikka andis teada, kui äge ma olen. Suva sellest ägedusest, millal jooksmine kergemaks läheb? Ei läinudki.

54519754_981013912288502_1549403932999024640_n

53836721_978265112563382_3640195086433648640_n

Ja saigi see neljas maraton tehtud. Ajaga 4h 51min 17sek.

 

 

Viimased maratonid pole mind soosinud või on asi millegis muus. Peaks ütlema, et see heidutab mind aga vaadake nüüd:

59956588_296416681280002_6221655368326447104_n

Elagu viies maraton! ja tulgu see ometi kergem.

 

Jooksmiseni!

 

Viigi, kus oled?

Tervitused.

Pean mainima, et aeg on läinud nii kiirelt. Viimasest postitusest on möödas tosin aega ja Barcelona maraton on nüüdseks minevik. Oli kuidas oli aga alates 25 kilomeetrist jooksust oli saanud piin.

Sellest on nüüdseks üle kuu möödas. Mingid plaanid on peas aga veel ei tea, kas neid tasub välja öelda. Kindel on see, et pean hakkama jooksmist taas igatsema. Muidugi võin ma tiksuda jooksurajal madala pulsiga aga sellest vaid ei piisa. Pean võtma end kätte ja tagasi suunduma Taltsi Totside trenni Nõmmel, sest tunnen, et see on nii hädavajalik mulle. Üksi ÜKE-t teha pole meeldiv, suure hädaga saab tehtud aga kui võimalus siis ma viilin ( ikka on vaja, et keegi utsitaks takka). Ja ma ei saa salata, et tunnen oma Totside kambast nii suurt puudust, sest see kamp on nagu üks suur pere.

Ega see kirjutamine midagi muuda, vaja on tegutseda. Võtsin aprilli jooksukava vabalt. Loe uuesti: jooksukava vabalt. Ja eelmine pühapäev kirjutasin treeneriga, et ma tahan kava. Rapla Selveri Suurjooks on 26.mail ja hetkel on selline tunne, et seda poolmaratoni ma kindlalt alla 2h enam ei jookse.

Minu praegune kava ei sisalda vaid jooksmist. Sõidan rattaga, rulluisutan ja teen kepikõndi. Kõik, mis mulle sobib.

Mu eesmärgid polegi, et saaks iga võistlus ona isikliku rekordi purustada. Tahan pigem joosta ja lõpetades mõelda, et küll see oli ikka hea jooks.

Ma ei ole reganud end Tallinna Maratonile, järgmine kuu panen selle sügisese plaani paika ja peaks sinna mahtuma maraton. Ütlen kohe ära, et ausalt on minu jaoks raske maratoniks treenimine ja vaid jooksjad saavad aru, kui suurt pingutust ja tahtejõudu see kõik vajab. Tegelikult on plaan joosta ära see maraton aga kui vaadata tagasi mu eelmise aasta katkestamisele siis… ei teagi kohe! Aga kaua sa oled vanas kaotuses kinni? Mine edasi!

Paljud teavad, et alustasin eelmisest kuust õpinguid. Minust peaks saama toitumisnõustaja. Kui kaua ma hoogi võtsin, et kooli minna, kui kaua mul see kõik plaanis oli ja kui kaua ma seda koguaeg edasi lükkasin. Iga inimene on oma õnne sepp. Sammuke unistusele lähemale on tehtud!

Kolmandat aastat osalen ka Eesti Blogiauhindade üritusel.

Ning lõpetuseks lisan, et hakkan varsti blogipostitusi tegema toitumise alal-retseptid ja kõik muu põnev, sest toitumine on üks sigaraskelt huvitav teema.

Sport massidesse!

Barcelona maraton

Mis oleks, kui sõidaks esimest korda lennukiga hoopis Barcelona maratonile?

Te olete seda juba lugenud aga kordan veel, et mina olengi see kelk, keda tuleb nöörist tõmmata. Kui on kuhugile minek siis ma üritan samuti minna. Kui tuleb minna siis tuleb ka Viigil minna. Nii lihtne ongi.

Meie Barcelona tripi huvi tuli juba eelmise aasta augustikuus. Olen varem käinud Taltsi Totsidega nii Riia maratonil kui ka Soome poolmaratonil ja teadsin, et nendega võib minna kasvõi teisele poole maakera.

Aeg keris kiiresti peale ja hakkas kõige keerulisemalt raskem aeg, et mahutada oma päeva jooksu. Jooksma pidin, sest maraton oli kohe tulemas. Aga need jooksud ei läinud kergesti. Ükski normaalne inimene ei võta, peale oma töö, veel ühe töökoha juurde ning ei alusta õpinguid just kõige raskemal perioodil. Ma ei peagi end väga normaalseks (kui siis natukene).

Kuu enne maratoni kolisin ma jooksmistega jooksulindile. Enne seda oli nii tühine kuu just jooksukava suhtes – ma ei suutnud joosta 100% jooksukava järgi. Hea oli, kui tuli 50% ära. Jooksulindil jooksmine isegi natukene motiveeris. Töölt koju, riided vahetatud ja kohe lindile jooksma. Jooksulint oli koguaeg nii nähtaval, et isegi ununeda polnud võimalik. Kõige suuremat muret tegi mulle see, et pidin jooksma jooksulindil üle kahe tunni. Jah, lugesid õigesti! Polnudki nii hull, kui olin arvanud.

Alustasin peedimahla joomist ja sama kiiresti alustasin, kui ka lõpetasin, sest siin lähiümbruses pole võtta imejooki nagu on peedimahl.

Viimasel hetkel tuli meelde, et ma ei jookse ilma energiatablettideta ära. Uusi geele proovida ei taha, sest ma pole siiamaani leidnud ühtki geeli, mis mulle sobib. Äkki oskad soovitada või soovitad proovida mingit energiageeli just Sina? Kirjutasin kiiremas korras Enervit tiimile, sest nende kodulehel polnud energiatabalette. Mure murtud ja energiatabletid tulid paari päeva pärast müüki.

Kohvri pakkimise jätsin viimasele minutile. Kõige tähtsam oli, et oleks vanad sokid ja jooksutossud – ülejäänud saab muretseda, kui peakski maha midagi jääma. Maha ei jäänud midagi, kaasa sai võetud pigem pooled asjad, mis kuulusid “mitte vajalikud” kategooriasse, no igaks juhuks.

Eestis oli miinus, Barcelonas aga varakevad. Ilmajaam lubab jooksuvõistluse ajaks selle reisi kõige soojemat (kuumemat) ilma. Ei tea kas peab paika ka.

Tegelikult plaan ka toitumise osas oli enamvähem paikas treeneri poolt aga ma ei võtnud vedu. Üritasin küll aga ma ei suuda hommikul ilma pudruta kuidagi päeva alustada. Oleksin pidanud 3 päeva süsivesikud maha tõmbama ja peale kolmandat päeva sööma süsikarikkaid toite. Muidugi kvaliteetseid süskareid mitte sefiiri. Selle toitumise värgi ma ikkagi proovin ära, kui tuleb suurem tuhin hakata taas maratoniks uuesti treenima.

53514138_976500332739860_849623047445938176_n

Päev enne maratoni käisid tüdrukud vara hommikul jooksmas ja ahhetamas ning ohhetamas, kui ilus Barcelonas ikka on. Kui ilusad kitsad tänavad ja kui hea ilm hommikuseks äratuseks. Kava nägi ette enne tähtsat päeva 20 minutit madala pulsiga jooksu.

Jooskuvõistluse EXPO oli meeletu. Seda ei anna meie võistluste omadega üldse võrreldagi. Samuti oli seal rahvamass meeletu. Saime oma stardimaterjalid kätte. Algul oli ehmatus suur, et hallikat värvi rinnanumber tähistab seda, et jooksja jookseb maratoni alla nelja tunni. 

“Ausalt, ma ei ole teinud mingit nalja ja reganud end kiireks jooksjaks!”

“Mul on siis vale number, sest ma ei jookse ja pole mõtteski joosta alla nelja tunni.”

“Peaasi, et näpuga ei näidata, et alla nelja tunni jooksja tuleb viimaste seas!”

Õhtul tegime pastapeo ja sõime kooki. Tankimine oli väga korralik.

Hommik tuli vara, maratonipäev oligi käes.

Riided selga, kontroll, et kõik energiatabletid ja magneesiumipulbrid kaasa saaks. Hommikusöök söödud ja võisime teele asuda.

Mida lähemale stardipaigale, seda suurem närv sisse tuli. Korrutasin endale, et kui ma jookseks poolmaratoni ära või lausa 25 kilomeetrit siis võin vahepeal kõndida ka aga kohe kindlalt mitte varem.

Stardikoridoris kohal. Esimesed kiired “nooled” stardivad 15 minutit varem, kui meie. Et selline suur rahvamass jalgu ei jääks. Eks ta õige ka ole, las nobejalad minna ees ja siis tuleme meie.

Nii ilusat starti, kui see oli, ei ole minu silmad varem näinud. “Taevast” sadas hõbedasi paberhelbeid.

Oli aeg soovida armsale sõbrannale edu ning tuligi asuda jooksma.

Esimesed kilomeetrid lähevad igal võistlusel eriti kiiresti. Soovisin Leili Teeväljale edu ja põrutasin edasi.

Iga pea viienda kilomeetri läbimisel ootas joogipunkt. Endamisi mõtlesin, et oo kui hea idee, et vett saab pudeliga ja ei peagi topsist tõmbama pool veest kurku vaid saab rahulikult juua edasi kuni teise joogipunktini.

Eestlastest jooksjad hoiavad kokku. Kuna jooksin eelmise aasta Tallinn Maraton pluusiga siis need vähesed eestlased, kes jooksuvõistlusel osalesid, soovisid edu. Isegi ühe jooksjaga tegime tutvust ja jooksime mõned kilomeetrid koos.

Lätlane jooksis ja hõikas “Hello Estonia, im Latvia!”

Alustasin ehmatavalt kiiresti aga ma ei pööranud sel tähelepanu, sest oli ikka plaan joosta vähemalt poolmaratoni distants ja siis edasi vaatan jooksvalt.

Ja mis juhtus, kui läbisin poolmaratoni? Kui läbisin 25 kilomeetrit?

Kohe näete:

53417857_408409616396741_784245274309558272_n

Mul läksid jalad krampi. Korduvalt ja korduvalt. Pidin kõndima, sest üks jalg tahtis alt lüüa. Ja teate, eelmine aasta Tallinna Maratonil oli sama jama ja siis ma katkestasin võistluse. Sel hetkel ma ei teadnud, et jalad ongi krampides aga nüüd on selge, ka Barcelonas sain krampe tundma, kuigi mul oli ka kaasas magneesiumi pulber. Sain joosta ja siis uuesti sääred krampides. Tegin kõnnisammud ja hakkasin jooksma. Nii jooksin ja kõndisingi. Esmaabist mudisid vaseliiniga mu sääri. Miks vaseliiniga? Arvan, et neil muud polnudki või olin ma juba omadega nii masendavas seisus, et pigem see, kui üldse midagi.

Edasi joogipunktis võtsin rahulikumalt. Nosisin kuivatatud puuviljasegu ja võtsin paar apelsiniviilu. Isegi energiageeli krahmasid, teadsin vaid üht, et ega see asja hullemaks ei tee nagunii. Lootus oli, et saan sellise särina sisse ja lendan nagu nool lõppu. Lootus suri kohe, kuigi ega geelil midagi viga polnud.

Regiina oli jälginud live ja näinud suurt ajalist kukkumist. Mida tema tegi? Ta tuli mulle vastu, et joosta minuga lõpuni. Vaadake, millised sõbrannad mul on (siia peaks lisama miljon musi ja sama palju südameid). Ma isegi ei mäleta seda, mitmendast kilomeetrist ta minuga liitus aga me jooksime koos ikka päris palju kilomeetreid. Tema kiitis, kui tubli ma olen ja tahtis süstida minusse selle viimase lootuse. Mina vastasin, et ma ei taha enam kunagi maratoni joosta. Ega me saanud ikka terve tee lõpuni koos joosta, ma pidin kõndima, sääred tuletasid end meelde.

Lõpuni end vedasin ja hakkama sain. Tänu Regiinale kiiremini, sest tema utsitas takka ja kiitustega kooner polnud.

53414963_2030804243623859_8628976179728089088_n
31. eluaasta teine päev algas maratoniga!

Minu kell näitas 42,2 kilomeetri asemel lausa 44,38 kilomeetrit.

Aeg 4h 51min 18sek.

Lähme tagasi sinna joogipunktidesse, kus anti pudelitega vett. Üks kõige suurem miinus oli asja juures see, et terve (liialdan natukene) linn oli tühje pudeleid täis. Tohutu kogus plastmassi. Arvan, et järgmine aasta on üritus natukenegi loodussõbralikum, sest väga palju sai negatiivset vastukaja just tänu plastpudelitele.

Minu eesmärk oli jõuda lõpuni ja selle eesmärgi täitsin. Mis siis, kui jalad poleks krampi läinud? Treener arvab, et sellest oleks tulnud üks väga hea ajaga jooks.