Heavy Metal Ultra 2020

Juba eelmisest aastast oli teada, et 2020 Heavy Metal Ultra peab tulema eriline. Mäletate eelmise aasta mu postitust? 4h jooksu ja jalad ning mõistus enam koostööd ei teinud. Pidin ju jooksma 7h, et medali kätte saada. Järgmine aasta, lubasin järgmine aasta medali koju tuua.

Saabuski uus aasta ja aasta alguses tehti auhinnaline mäng, et kõigi regatud osalejate vahel läheb loosi pulsikell. Regasin ära ja enda ette mõtlesin, et kui kella võidan siis läheb see mu pojale. Tutkit, kella ei saanud aga regatud sain. Kohustus juures!

Liigume kiiresti aasta algusest mai kuusse.

Korraldaja Olle tegi ühe ühistreeningu ja eelmise aasta võitja Hannes andis väärt nõu. Ühistreeningul jooksmine 2 ringi päevast rada, 1 ringi öist rada ning lõppu veel üks ring päevane rada. Olin surnud. See öine rada võttis mu läbi. Muidugi oli see kiirem rada ja ma kavatsesin meeste kannul püsida. Rumal minust. Ja siis viimasel ringil jooksime Ollega koos, noh mis koos jooksime, tema ikka ootas mind. Ta tegi mulle selgeks, et ma ei peagi kiiresti jooksma. Kõik tõusud kõnnin ja vahepeal võin ka kõndida. Tähtis on see, et enne täistundi olen ma finishis olemas.

Kohe väga tore päev oli ja sain jälle kinnitust, et ma pole valmis jooksma sellist maad, üldse pole valmis.

Juulis toimus Võhmas tervisepargi maraton. Lubasin, et seekord ma 10 kilomeetrit ei jookse vaid jooksen poolmaratoni. Pika rääkimise peale ma end ikka kirja maratonile ei pannud ja jäi poolik. Miks ma selle Võhma jooksu välja hetkel toon? Maastik oli raske, väga raske ja seal rajal sain ma teada, et Heavy Metal Ultra (HMU edaspidi) peaks olema mul vägagi tehtav. Olin positiivselt üllatunud.

Hakkas kätte jõudma HMU nädal. Tegin oma jooksud ära (mul pole jooksukava/olen see, kes jookseb kunas tahab ja palju tahab) ja sisendasin endale, et ma ei pea palju jooksma, ma ei pea üldse jooksma, sest juba laupäeval on see kurikuulus HMU.

“Viigi, mida sa nädalavahetusel teed?”

“Lähen Keilasse jooksma 7h!”

“Hulluks oled läinud.”

Armas Pille pakkus, et võiksin tema juurde öömajale minna. Ei pea siis väga vara sõitma hakkama.

Panin äratuse 04:30 ja ärkasin ikka oma kodus. Keha alles magas, kõht tühi polnud aga ikka sundisin end putru sööma, midagigi.

Kerime mõned tunnid edasi ja lähme sealt edasi, kui jõudsin stardipaika. Läksin võtsin stardimaterjali välja.

Ja muidugi oli mul seljas eelmine aasta võidetud Heavy Metal Ultra pluus – nagu ehtne fänn.

Kell halastamatult liikus ja närv oli suur sees, sest ma ei näinud kusagil Pillet. Korra arvasin, et äkki ta ei tulegi. Muidugi tuli!

Heavy Metal Ultra ei ole tavaline jooks. On selline jooks, kus 1h jooksul tuleb läbida 6,7 kilomeetrit. Mõtlete, et käkitegu? Pole päris nii, sest kõndides seda distantsi ühe tunniga läbi ei käi. Rada on väääääga raske, väga raske.

Raju heavy muusika hakkas mängima ja meie, jooksjad, asusime rajale. Esimene ring läks kergelt ja ajaks tuli 50min 08sek. Saime süüa ja juua seniks kuni hakkab uus heavy mängima ja rajale peab minema. Teise ringi ajaks tuli 50min 34sek. Okei. Peas käis juba mitu mõtet, et tegelikult võin ma vabalt joosta aeglasemalt ja kõndida ka aga las see jääb. Kolmandale ringile tuli taas minna ja juba teisel kilomeetril sain ma Olle käest pragada, et kuidas ma nii ees jooksen, et ma peaksin tagapool olema ja ütles mitte just meeldival toonil, et sai ju räägitud. Meel oli mõru. Teadsin, et peaksin olema taga aga miski minus kartis, et äkki siis ei jõua ma lõppu. Kui ei jõua siis ju medalit ei saa. Kolmas ring tuli ajaga 50min 59sek. Neljas ring oli eelmine aasta mu viimane ring ja neljas ring oli ka sel aastal nii raske ring, tahaks siia panna selle oksendava smaili. Sisemuses mu viimane ring, enam rajale ei lähe. Neljas ring ja ajaga 50min 58sek. Arvate, et oligi kõik? Tegelikult mu plaan oligi lõpetada aga ma ütlen aga selle plaani rikkusid Pille ja Olle ära. Ma ütlesin Pillele selgelt, et nüüd on kõik, et ma enam ei lähe. Ja tema ikka, et ma prooviks, et kui tulen aega siis jooksen seni edasi. Lubasin talle veel rajale minna. Kui jõuan 2 min enne uut starti lõppu siis on kõik, kõik! Seltsimehed, edasi läks kõik kergemalt. Viiendal (kui ka kuuendal ja seitsmendal) ringil olin kahe väga toreda mehe sabarakk, kõndisid nemad, kõndisin mina. Jooksid nemad, jooksin mina. Ringid lendasid käest. Viienda ringi aeg tuli 53min 08sek. Lubasin, et juhtugu, mis juhtuma peab aga mina jooksen need seitse ringi ära. Pean siin ära mainima, et alates neljandast ringist jooksin ma koos veepudeliga (jumal tänatud, et vett ja veel palju kaasa ostsin). Ilma joogita rajal oleks olnud väga kurb see olukord. Tuli minna kuuendale ringile ja seltskond sama. Kuuenda ringi aeg 52min 52sek. Viimane seitsmes ring. Külmavärinad tulid ihule. Kas ma tõesti teen selle jooksu ära? Kas ma saan medali? Kuidas ma jaksan? Mis toimub? Toimus see, et ma lõpetasin võistluse meeletute emotsioonidega, ma jooksin 7 tundi. Seitsmenda ringi ajaks tuli 52min 22sek.

Finishisse jõudes tõstsin käed nagu ehtne võitja ja mikrofonis öeldi “tundub, et keegi on väga õnnelik, et lõpetas seitsmenda ringi aga kaheksas ring on veel uhkem!” See hetk tundsin, et pisarad hakkavad kohe tulema aga õnneks tuli Pille ja küsis, et kuidas ma kommenteerin. Ma puhkusin ja ütlesin, et väga hull. Kõik peaks olema juba seda videot näinud, kus ma olin eriti uhke ja ütlesin, et tehtud – ma sain medali.

Lõppu veel tahaks tänada Ollet, Evelini, Pillet ja kõiki jooksjaid. Teeme ka järgmine aasta ära. Aitäh!

Tere, kevad!

Tuleb tuttav ette, et Sul pole üldse aega? Mulle küll tuleb, sest mina kasutasin seda lauset nii tihti. Nii oligi… Kuni tänaseni.

Nüüd on see aeg käes, kus ma ei saa kellegile öelda, et mul on lausa jubedalt kiire – ei ole!

Loodan, et ka Sina oled saanud aja maha võtta nagu on seda võtnud terve maailm.

Mina igatahes alustasin kevadise suurpuhastusega. Samuti hakkasin vaatama väga terava ja kriitilise pilguga, mida suhu pistan. Aega on teha üks väga tervislik ja maitsev pajaroog. Kõik koolitööd, mis lõpetamata või üldse alustamata, peaksid saama tehtud. Aeroobikas tuli paus siis seega rullin oma mati lahti ning teen toas Kayla kavad läbi (jah, ma teen seda, mida poleks uskunudki. Oma kodus ja trenn!?). Raamatud, raamatud, raamatud. Lõpetan “Kõik on väljamõeldav” raamatu lugemise.

Soovitan ka Sul tegeleda nüüd sellega, mis Sulle eriti meeldib.

• Tee näiteks lapsega tervislikke kohukesi. Ausalt, viib keele alla RETSEPT
• Vaata oma toitumine üle, sest see on kõige alus! Lisa oma taldrikusse väga palju värve(salatilised, paprika, tomat, kurk, till, sibul jne jne. Kui tahad abi või midagi küsida siis saada mulle mail ja vastan meeleldi (viigi1988@hotmail.com).
• Kokka seda, mida varem pole teinud.
• Hakka kodus trenni tegema (meie teeme Kayla Itsines kavade järgi).
• Inimene on loodud liikuma, liigu ka sina aga palun väldi masse!
• Pole varem jooksnud aga tahaksid? Alusta jooksmisega (jooksujärgne heaolutunne on garanteeritud!)

Ja palun, rohkem sallivust! Varem või hiljem saab ka see raske aeg läbi, kus me kõik saame tavaellu tagasi, käia trennis ja astuda igapäevasesse rutiini. Mine kõnni looduses ja ära loe nii palju uudiseid! Naudi seda aega, sest lõpuks saame me kõik lõpetada lõpetamata asjad ära.

This slideshow requires JavaScript.

 

 

Kui maratonini on 47 päeva!

Eelmine aasta Barcelona maraton oli nii raske, et lubasin ei iial enam! Mitte kunagi enam ja ise läheb 47 päeva pärast Barcelona maratonile.

 

Minu käest uuritakse, kui valmis Viigi on. Mida lähemale see päev jõuab seda rohkem ma omas mullis olen. Iga kuu või kaks  enne maratoni loobun üleliigsest koormusest, ajan näpuga jooksukavast järge (nagu nüüd need kaks kuud päästaks midagi). Eelmine aasta sügisel jooksin vormitu olekuga Tallinna maratoni ja nüüd tuleb vormitu olekuga joosta ka Barcelona maraton ära (vormitu olek-mitte vormis olev inimene, kes jookseb mitte väga hästi/hästi maratoni aga sellegi poolest jookseb selle ära). Jooksin täna madala pulsiga 2h 10min ja tuli natukene üle 15 kilomeetri kokku. Madala pulsiga ma maratoni ära ei jookse, sest juba stardis olles on mul pulss kõrgem ja natukenegi tempokama jooksuga on mul pulss juba 165+. Tegelikult tulin ma siia lisama seda, et ma/me teen/teeme selle ära!

Barcelonas ma natukene feilin ka ja esimest korda elus lähen maratonile telefoniga. Kavatsen teha palju pilte, äkki mõne video, sest te peaksite nägema, kuidas algab Barcelona maratoni start (see on nii ilus).

Ja Barcelona on ise ka nii ilus, et sinna tasub alati tagasi minna.

Ja kirjutan seda siia ka (nagu kirjutasin oma facebook Viigi 9 kuud lehele), et see on mu viimane maraton treeneriga/jooksukavaga. Küsite miks? Tahan rohkem vabadust ega sõltuda millestki ja sellest, et ma pean! Edasiselt enam ei pea. Olen 2017 aasta algusest alates pidanud kavast kinni, eelmine aasta viilisin täna (tööde pärast) aga ikka igal vabal hetkel olin jooksukavas kinni ja jooksin. Nüüd tunnen, et ma enam ei taha. Tahan hakata käima rattaga tööl, tahan vahel rulluisutada ja joosta nii palju, kui süda lustib. Samuti tahan tunda rõõmu igast jooksuvõistlusest, mille olen 2020 aastal välja valinud. Ja Tallinna maraton? Muidugi, ka Tallinna maraton. Elu on seiklus ja tunneme rõõmu väikestest asjadest!

Peale maratoni suhtleme edasi ja ikka positiivsetes nootides!

Head uut aastat!

Andke andeks, et siin on olnud selline vaikus ja blogil paras tolmukord juba peal.

Need, kes jälgivad mu facebooki lehte “Viigi 9 kuud”, teavad, et tegelikult ma päris kadunud pole.

Peale Tallinna Maratoni käisin Võhma jooksul, kus sain oma vanuseklassis uhke III koha. Teate ju küll, et siis on uhke ja hea olla. See oli veel selline jooks, kus mõtlesin, et minna või mitte. Imelik mõtlemine, sest jooks tuuakse koju kätte. Kuidagi nihverdasin endale töölt paar vaba tundi ja joostud ma sain. IV koht, Viigi, IV koht – see oli veel hullem koht, kui viimane olla (vanuseklassis neljas). Kõndisin edasi ja tagasi ning mõtlesin, et ma oleks suutnud veel natukene endast anda, nii natukene. Hakkasin auto poole astuma, sest vaja tööle tagasi minna ja auto juures otsustasin ümber. Ah, mis vahet on sel kohal? Mis mul hakkas? Miks ma ei vaata ja ei ela kaasa teistele? Ja see on kokkuvõttes kõigest jooks, kus ma siis medalit ei saa – ja siis? Kõndisin tagasi ning elasin kaasa ja äkki juhtus kusagilt mingi eriti kummaline ime. Olin ikkagi medalil ehk saanud III koha oma vanuseklassis. Kogemata oli mees naiste klassi pandud. Mis saaks veel paremini minna?

 

Jõgeva Jõulujooksust varem osa võtnud ma polnud. 10 kilomeetrit hea tempoga, kus ma ei pidanudki endast maksimumi andma. Sain treenerilt selle jooksuga treeningu kirja.

 

Rakvere Ööjooks talve eri oli viimase hetke regamine. Polnud üldse kindel, kas osalen või mitte. Eelmine aasta jäi üritus hea mekiga. Ja otsustasime õhtul ära regata, et me nüüd lähme järgmine päev ja jookseme need 10 kilomeetrit ära. 2018 aastal lõpetasin nii jooksu, et finishis kukkusin libedaga täpselt istukile. See aasta ei kukkunud. Jooksime Regiinaga koos. Ma pean mainima ka seda, et lõunal sõin mulgikapsaid ja mida need kapsad terve aja joostes tegid. Ma pole kunagi varem pidanud kahetsema, mida enne söön. Seda kahetsesin. Jääb meelde, vist.

 

Ja nüüd, kui aasta on uus, regasin end Rakvere Ööjooksule, Ülemiste Ööjooksule. Lubasin endale, et hakkan uuesti tegelema sellega, mis mulle rõõmu pakub ja ega need medalid kogusse niisama tule.

Vanasse aastasse jätsin maha oma lisatöö. Ja nüüd ma oskan öelda, et palju pole hea. Parajalt on hea.

Ma põlesin 2019 aastal täielikult läbi. Mõtlesin, et kui teen palju siis ka teenin palju. Millise hinnaga? Sellega, et parandada nüüdseks põletatud arme. Hobi jäi tahaplaanile, võistlused jäid tahaplaanile ja mina jäin tahaplaanile.

Eile lugesin tunde ja minuteid nagu muudaks uus aasta midagi. Sest uut ja rasket aastat ma enam ei soovi. Tegelen sellega, mis mulle meeldib ja õpin seda, mis mind väga köidab. Barcelona maraton on paari kuu pärast. Sügisel peaksin ma olema paberitega toitumisnõustaja, mis kõlab eriti uhkelt.

Ma tean, et see aasta tuleb minu aasta! Soovin teile kõigile sama, et tuleks teie aasta. Ole hoitud ja armasta südamega. Ära unusta end! Kõik on väljamõeldav!

Minu viies maraton -Tallinn Maraton

Lähen pakihoidu, et kott kätte saada. Poiss kūsib, mis number on. Järgmine kūsimus, et kas olen võistleja. Ja veel kūsimus, katkestaja jah? Pisar tuli silma ja ütlesin jah!
Nii palju higi ja pisaraid. Terve aasta treenimist ja tulemus puhas null. Kui isegi aeglaselt jooksmine on raske…

Eelmise aasta maratoni katkestamine kumises mu peas terve aasta. Kui ma jälle katkestan? Kui ma ei jõua joosta? Jaaa, ma olen selle poolt, et see oligi vaid üks ebaõnnestunud jooks aga mul oli endast nii kuradima kahju…ma olin terve aasta teinud tugevat tööd, jooksnud lõppu ja tagasi ning täitnud kõik punktid, mis treener ette andnud oli.

Äkki oli eelmise aasta katkestamine mingi õppetund või karma? Ei ole vahet, sest ega seda miski enam muuta saa.

Selle aasta maratonile regamisega ma ei kiirustanud, sest ütlen ausalt, ega ma valmis polnud. Tööd ja kool oli võtnud minu suurema aja ma tihti peale tööpäeva jooksma ei jõudnudki minna.

Puhkasin Evelin Taltsi jooksukavast pea kuu ja siis kirjutasin taas talle, et ma jooksen juba kuu pärast maratoni, et peaks hakkama end liigutama. Muidugi ei saa ma öelda, et selle kuu jooksul ma üldse jooksmas ei käinud. Tegin ikka madala pulsiga rutiinse ringi. Evelin uuris, et kuidas vorm on. Peaks ütlema, et nende jooksuaastate kõige kehvem vorm. Läkski lahti, kuu jäänud maratonini ja nädala jooksukava käes.

Mu armas sõbranna, Airika, andis mulle positiivsust vaid juurde. “Viigi, mõtle sellele, et Sa jooksid 4h ja väga raskel rajal. Maratoni teed Sa nagunii ära!” Koos joostes Heavy Metal Ultral saigi selgeks, et seekord ma lõpetan finišhis (mitte varem).

Juubeli viienda maratoni jaoks otsisin endale hotelli. Mis mina otsisin? Ikka mu sõbrannad ütlesid, et milline hotell asub stardikohale võimalikult lähedal. Valituks sai Park Inn by Radisson. Sobis ja eriti sobis see, et vann on olemas.

Vahepeal tahtsin juba hotelli tühistada, et minna varahommikul koos oma linna jooksjatega aga kuna broneerisin bookingu kaudu ja raha võeti ka kaardilt maha siis tühistada ei saanud. Uurisin. Okei, mis siin siis ikka, naudin saja euro eest hotelli.

Aeg läks kiirelt. Jooksud sain joostud ja barsi sain. Mul oli kindel soov saada barsi enne maratoni. Siis peaks kaduma ka mõtted, et aga äkki…. Mis siin ikka halvasti minna saaks?! Need, kes pole barsist kuulnud siis viskan lingi ja soovitan https://valiennast.ee/ ja nii ongi: vali ennast.

Maratoninädal oli hull. Ma olin nagu omas mullis. Mitte midagi aru ei saanud samas kõik ajas närvi. Katsusin olla omaette ja need päevad lihtsalt kuidagi mööda saata.

Panin endale 6-8. september töölt vabaks. Väga õige tegu. Veel parem tegu oleks olnud selleks ajaks üldse puhkuse võtta.

Reede pidin palju puhkama ja plaan oligi veeta enamus ajast voodis. Ei õnnestunud, sest ma ei suuda kaua lihtsalt niisama olla. Käisin edasi tagasi. Pakkisin koti kokku ja kallasin asjad uuesti välja. Käed tahtsid pool elamist kaasa krabada aga mõistus sai aru, et mida sa üheks päevaks ikka asju kaasa tassid. Lühikesed riided olemas….ja pikad ka, no igaks juhuks. Igaks juhuks oli mul lausa viis paari sokke kaasas, neli pluusi, kolm paari jooksupükse-ühed lühikesed, poolpikad ja pikad. Äkki ilm muutub.

Viis korda kontrollisin, kas Enervit energiatabletid on olemas ja kuues kord lisasin mõned juurde. Pulsivöö olemas, nokamüts igaks juhuks, jooksutossud igaks juhuks kaks paari, salvrätid (daamid ei nuuska kuhu iganes), magneesium.

Laupäeva hommikul tegin ühe väga aeglase jooksu, venitused ja pidin ütlema, et mina olen valmis!

Eelnevalt oli treener kirjutanud, et mida kauem rajal oled, seda rohkem chillida saad. Ma olin talle miljon korda korrutanud, et ma kardan ka. Tema üritas mu maa peale tuua.

Asjad jälle üle kontrollitud ja otsustasin teele asuda. Selleks päevaks olid plaanid tehtud.

Arvake, kas sõit kulges nii, et ma ühtki krokodillipisarat ei valanud? Kodust olin äkki viis kilomeetrit eemal ja lihtsalt nutsin. Kui emotsionaalne saab üks jooksu harrastav jooksja ikka olla enne võistlusi? Saab.

Suundusin otse hotelli. Andsin dokumendi ja klienditeenindaja ütles, et oi meil on teile suurepärane üllatus, vahetasime teie toa ümber ja lähete ühesest toast superior room-i. Okei, kui lähen siis lähen, peaasi, et vann sees oleks. Küsisin üle, et mis kell hommikusöögile saab, 06:30. Milline suurepärane aeg, kuigi olin teelt ostnud kaasa midagi, kui ma ei peaks hommikusöögile jõudma.

Enne, kui liigun hotellitoast välja, lisan, et hotellituba oli suurepärane. Jah, koos vanniga.

Saime Airikaga maratoni EXPO-l kokku.

Aeg jooksis käest. Käisime kohvik Bopp söömas, Uue Maailma Tänavafestivalil ning siis suundusin hotelli puhkama.

Ma olen selline, et ega ma ei mõtle või ega ma aru ei saa. Viskasin bikiinid selga ja ootasin, et kell saaks 19:00, sest klienditeenindaja ütles, et on avatud 7st 10ni. Hiljem alles mõikas, et hommiku kell 07:00-22:00. Üldse pole hullu, et ma pool tundi hotellitoas istusin bikiinid seljas ja ootasin, mil kell 19:00 saaks.

Käisin kolmes erinevas saunas ära ja mullivanni ei läinud, sest toas ootas mind vann. Tegin endale lausa magneesiumivanni. Olin sellest päevast nii väsinud, eks just saunad väsitasid mu ära.

Regiina küsis, et kas see ongi mu esimene maraton, et keegi mind hommikul ei saada ja lähengi täitsa üksinda. Kurb aga jah.

Läksin magama kell 21:00 ja ärkasin kell 21:55, enda arvates olin nii välja puhanud. Õnneks jäin tunni pärast tagasi magama. Kell 05:00 vaatasin, et mis kell näitab. Ja siis ärkasin vaid äratuse peale kell 06:00. Panin kleidi selga ja läksin sööma. “Läksin”. Ootasin üldse vale söögitoa ees ja ootasin. Kui inimesed hakkasid kõndima sellest söögitoast mööda siis liikusin ka edasi, et äkki ikkagi pole see koht. Ja polnudki. Mida veel? Panin kausi täis kaerahelbeputru ja peale kirsimoosi, lisaks tegin ühe juustuga võisaia ja rabasin paar kuivatatud aprikoosi.

Suundusin tuppa tagasi ja Airika oli kirjutanud. “Viigi, ma söön kähku kõhu täis ja tulen Su starti vaatama!” Tuli küll klimp kurku.

Kott kotihoidu pannud, sõpradega muljeid vahetatud ja asusime stardikoridori poole.

Kõlas stardipauk ja mu juubeli maratoni jooks võis alata.

Hakkasin vaikselt jooksma ja jälgisin kella, et ma ei teeks endale teene. Minu hirm oli, et alustan liiga tempokalt, sest vaja on minna suure rahvamassiga kaasa.

Järsku oli mu kõrval meie oma linna mees ja nii me koos kulgesimegi. Kui tuli km aeg liiga kiire siis võtsime tempo maha. Kaks pead on ikka kaks pead. Eesmärk oli ikka lõpuni vastu pidada.

Airika ei läinudki koju vaid asus igal pool. Sõna otseses mõttes. Ta oli alati olemas. Kõik sujus nii hästi, et ma ei mäletagi pooli asju. Palusin Airikal minna ja muretseda mulle vaseliin. Ju ma olin liiga vähe vaseliini kintsudele pannud, sest kintsud hakkasid hõõruma ja vaja oli uuesti vaseliiniga sisse määrida. Loomaaeda sisse joostes ulatas mulle vaseliini ja tagasi andsin, kui olin loomaaiast välja jooksnud. Loomaaia alguses alustasin üksi jooksmist. Ma ei saa öelda, et kerge oli olnud aga mul oli põhimõte, et jooksen kindlalt ära poolmaratoni ja suurepärane oleks kui 25 kilomeetrit ja siis võin teha mõned kõnnisammud. Joogipunktid kõndisin, et saaksin rahulikult ära juua. Siis oli Airikaga ühinenud mu teine armas sõbranna Regiina. Ja nad olid ikka koguaeg olemas. Koguaeg ergutamas ja kiitmas, kui tubli ma ikka olen.

Mingi hetk püüdis jooksusõber mu kinni ja jooksime taas koos. Siis jäin mina maha. Jälle jooksime koos ja korra veel jäin ma maha ning taas koos.

Lõpupoole nägime kaht vanemat meest ja otsustasime nende tempos püsida. Kui nemad kõnnivad siis kõnnime meie ka. Tundub, et nad teadsid täpselt mida teha. Või oli neil siht silme ees, et joosta maraton tsipa alla 5h ära. Üha rohkem hakkasid meie tempo hoidjad kõndima, meie siis muidugi ka. Jooksukaaslane ütles, et ühel mehel on säär krampis. No jumal tänatud, et ta ütles. Mul oli üks magneesium alles ja muidugi olin ma lahkelt selle nõus ära andma. Ulatasin magneesiumi ja jooksime ise edasi. Lohutus oli see, et õnneks lõpuni polnud palju jäänud.

Vahepeal tüdrukud olid toonud Coca Colat. Ja oskate arvata, millist jooki ma joogipunktis jõin? Jah, alkoholivaba õlu. Ma pole seda kunagi joonud, sest mulle ei meeldi juba see lõhn aga sel hetkel jõin ja mõtlesin, et ehk annab viimase poweri. See midagi hullu ka ei teinud.

Nii me koos suundusimegi finišhisse.

Nii uhke oli olla, kui medali kaela sain, et lausa olin kohustatud medalile musi andma.

 

Teile tundub, et see maraton oli mulle väga kerge. Tegelikult oli selliseid raskemaid momente ka, kus pidin tegema kõndimise pikemalt aga ega ma kõndima jääda saanud, sest mind valvasid kaks imelist ratturit.

Minu VIIES maraton oli IMELINE!

Aitäh teile, mu armsad sõbrannad.

 

 

Uute jooksmisteni!