Viigi, kus oled?

Tervitused.

Pean mainima, et aeg on läinud nii kiirelt. Viimasest postitusest on möödas tosin aega ja Barcelona maraton on nüüdseks minevik. Oli kuidas oli aga alates 25 kilomeetrist jooksust oli saanud piin.

Sellest on nüüdseks üle kuu möödas. Mingid plaanid on peas aga veel ei tea, kas neid tasub välja öelda. Kindel on see, et pean hakkama jooksmist taas igatsema. Muidugi võin ma tiksuda jooksurajal madala pulsiga aga sellest vaid ei piisa. Pean võtma end kätte ja tagasi suunduma Taltsi Totside trenni Nõmmel, sest tunnen, et see on nii hädavajalik mulle. Üksi ÜKE-t teha pole meeldiv, suure hädaga saab tehtud aga kui võimalus siis ma viilin ( ikka on vaja, et keegi utsitaks takka). Ja ma ei saa salata, et tunnen oma Totside kambast nii suurt puudust, sest see kamp on nagu üks suur pere.

Ega see kirjutamine midagi muuda, vaja on tegutseda. Võtsin aprilli jooksukava vabalt. Loe uuesti: jooksukava vabalt. Ja eelmine pühapäev kirjutasin treeneriga, et ma tahan kava. Rapla Selveri Suurjooks on 26.mail ja hetkel on selline tunne, et seda poolmaratoni ma kindlalt alla 2h enam ei jookse.

Minu praegune kava ei sisalda vaid jooksmist. Sõidan rattaga, rulluisutan ja teen kepikõndi. Kõik, mis mulle sobib.

Mu eesmärgid polegi, et saaks iga võistlus ona isikliku rekordi purustada. Tahan pigem joosta ja lõpetades mõelda, et küll see oli ikka hea jooks.

Ma ei ole reganud end Tallinna Maratonile, järgmine kuu panen selle sügisese plaani paika ja peaks sinna mahtuma maraton. Ütlen kohe ära, et ausalt on minu jaoks raske maratoniks treenimine ja vaid jooksjad saavad aru, kui suurt pingutust ja tahtejõudu see kõik vajab. Tegelikult on plaan joosta ära see maraton aga kui vaadata tagasi mu eelmise aasta katkestamisele siis… ei teagi kohe! Aga kaua sa oled vanas kaotuses kinni? Mine edasi!

Paljud teavad, et alustasin eelmisest kuust õpinguid. Minust peaks saama toitumisnõustaja. Kui kaua ma hoogi võtsin, et kooli minna, kui kaua mul see kõik plaanis oli ja kui kaua ma seda koguaeg edasi lükkasin. Iga inimene on oma õnne sepp. Sammuke unistusele lähemale on tehtud!

Kolmandat aastat osalen ka Eesti Blogiauhindade üritusel.

Ning lõpetuseks lisan, et hakkan varsti blogipostitusi tegema toitumise alal-retseptid ja kõik muu põnev, sest toitumine on üks sigaraskelt huvitav teema.

Sport massidesse!

Barcelona maraton

Mis oleks, kui sõidaks esimest korda lennukiga hoopis Barcelona maratonile?

Te olete seda juba lugenud aga kordan veel, et mina olengi see kelk, keda tuleb nöörist tõmmata. Kui on kuhugile minek siis ma üritan samuti minna. Kui tuleb minna siis tuleb ka Viigil minna. Nii lihtne ongi.

Meie Barcelona tripi huvi tuli juba eelmise aasta augustikuus. Olen varem käinud Taltsi Totsidega nii Riia maratonil kui ka Soome poolmaratonil ja teadsin, et nendega võib minna kasvõi teisele poole maakera.

Aeg keris kiiresti peale ja hakkas kõige keerulisemalt raskem aeg, et mahutada oma päeva jooksu. Jooksma pidin, sest maraton oli kohe tulemas. Aga need jooksud ei läinud kergesti. Ükski normaalne inimene ei võta, peale oma töö, veel ühe töökoha juurde ning ei alusta õpinguid just kõige raskemal perioodil. Ma ei peagi end väga normaalseks (kui siis natukene).

Kuu enne maratoni kolisin ma jooksmistega jooksulindile. Enne seda oli nii tühine kuu just jooksukava suhtes – ma ei suutnud joosta 100% jooksukava järgi. Hea oli, kui tuli 50% ära. Jooksulindil jooksmine isegi natukene motiveeris. Töölt koju, riided vahetatud ja kohe lindile jooksma. Jooksulint oli koguaeg nii nähtaval, et isegi ununeda polnud võimalik. Kõige suuremat muret tegi mulle see, et pidin jooksma jooksulindil üle kahe tunni. Jah, lugesid õigesti! Polnudki nii hull, kui olin arvanud.

Alustasin peedimahla joomist ja sama kiiresti alustasin, kui ka lõpetasin, sest siin lähiümbruses pole võtta imejooki nagu on peedimahl.

Viimasel hetkel tuli meelde, et ma ei jookse ilma energiatablettideta ära. Uusi geele proovida ei taha, sest ma pole siiamaani leidnud ühtki geeli, mis mulle sobib. Äkki oskad soovitada või soovitad proovida mingit energiageeli just Sina? Kirjutasin kiiremas korras Enervit tiimile, sest nende kodulehel polnud energiatabalette. Mure murtud ja energiatabletid tulid paari päeva pärast müüki.

Kohvri pakkimise jätsin viimasele minutile. Kõige tähtsam oli, et oleks vanad sokid ja jooksutossud – ülejäänud saab muretseda, kui peakski maha midagi jääma. Maha ei jäänud midagi, kaasa sai võetud pigem pooled asjad, mis kuulusid “mitte vajalikud” kategooriasse, no igaks juhuks.

Eestis oli miinus, Barcelonas aga varakevad. Ilmajaam lubab jooksuvõistluse ajaks selle reisi kõige soojemat (kuumemat) ilma. Ei tea kas peab paika ka.

Tegelikult plaan ka toitumise osas oli enamvähem paikas treeneri poolt aga ma ei võtnud vedu. Üritasin küll aga ma ei suuda hommikul ilma pudruta kuidagi päeva alustada. Oleksin pidanud 3 päeva süsivesikud maha tõmbama ja peale kolmandat päeva sööma süsikarikkaid toite. Muidugi kvaliteetseid süskareid mitte sefiiri. Selle toitumise värgi ma ikkagi proovin ära, kui tuleb suurem tuhin hakata taas maratoniks uuesti treenima.

53514138_976500332739860_849623047445938176_n

Päev enne maratoni käisid tüdrukud vara hommikul jooksmas ja ahhetamas ning ohhetamas, kui ilus Barcelonas ikka on. Kui ilusad kitsad tänavad ja kui hea ilm hommikuseks äratuseks. Kava nägi ette enne tähtsat päeva 20 minutit madala pulsiga jooksu.

Jooskuvõistluse EXPO oli meeletu. Seda ei anna meie võistluste omadega üldse võrreldagi. Samuti oli seal rahvamass meeletu. Saime oma stardimaterjalid kätte. Algul oli ehmatus suur, et hallikat värvi rinnanumber tähistab seda, et jooksja jookseb maratoni alla nelja tunni. 

“Ausalt, ma ei ole teinud mingit nalja ja reganud end kiireks jooksjaks!”

“Mul on siis vale number, sest ma ei jookse ja pole mõtteski joosta alla nelja tunni.”

“Peaasi, et näpuga ei näidata, et alla nelja tunni jooksja tuleb viimaste seas!”

Õhtul tegime pastapeo ja sõime kooki. Tankimine oli väga korralik.

Hommik tuli vara, maratonipäev oligi käes.

Riided selga, kontroll, et kõik energiatabletid ja magneesiumipulbrid kaasa saaks. Hommikusöök söödud ja võisime teele asuda.

Mida lähemale stardipaigale, seda suurem närv sisse tuli. Korrutasin endale, et kui ma jookseks poolmaratoni ära või lausa 25 kilomeetrit siis võin vahepeal kõndida ka aga kohe kindlalt mitte varem.

Stardikoridoris kohal. Esimesed kiired “nooled” stardivad 15 minutit varem, kui meie. Et selline suur rahvamass jalgu ei jääks. Eks ta õige ka ole, las nobejalad minna ees ja siis tuleme meie.

Nii ilusat starti, kui see oli, ei ole minu silmad varem näinud. “Taevast” sadas hõbedasi paberhelbeid.

Oli aeg soovida armsale sõbrannale edu ning tuligi asuda jooksma.

Esimesed kilomeetrid lähevad igal võistlusel eriti kiiresti. Soovisin Leili Teeväljale edu ja põrutasin edasi.

Iga pea viienda kilomeetri läbimisel ootas joogipunkt. Endamisi mõtlesin, et oo kui hea idee, et vett saab pudeliga ja ei peagi topsist tõmbama pool veest kurku vaid saab rahulikult juua edasi kuni teise joogipunktini.

Eestlastest jooksjad hoiavad kokku. Kuna jooksin eelmise aasta Tallinn Maraton pluusiga siis need vähesed eestlased, kes jooksuvõistlusel osalesid, soovisid edu. Isegi ühe jooksjaga tegime tutvust ja jooksime mõned kilomeetrid koos.

Lätlane jooksis ja hõikas “Hello Estonia, im Latvia!”

Alustasin ehmatavalt kiiresti aga ma ei pööranud sel tähelepanu, sest oli ikka plaan joosta vähemalt poolmaratoni distants ja siis edasi vaatan jooksvalt.

Ja mis juhtus, kui läbisin poolmaratoni? Kui läbisin 25 kilomeetrit?

Kohe näete:

53417857_408409616396741_784245274309558272_n

Mul läksid jalad krampi. Korduvalt ja korduvalt. Pidin kõndima, sest üks jalg tahtis alt lüüa. Ja teate, eelmine aasta Tallinna Maratonil oli sama jama ja siis ma katkestasin võistluse. Sel hetkel ma ei teadnud, et jalad ongi krampides aga nüüd on selge, ka Barcelonas sain krampe tundma, kuigi mul oli ka kaasas magneesiumi pulber. Sain joosta ja siis uuesti sääred krampides. Tegin kõnnisammud ja hakkasin jooksma. Nii jooksin ja kõndisingi. Esmaabist mudisid vaseliiniga mu sääri. Miks vaseliiniga? Arvan, et neil muud polnudki või olin ma juba omadega nii masendavas seisus, et pigem see, kui üldse midagi.

Edasi joogipunktis võtsin rahulikumalt. Nosisin kuivatatud puuviljasegu ja võtsin paar apelsiniviilu. Isegi energiageeli krahmasid, teadsin vaid üht, et ega see asja hullemaks ei tee nagunii. Lootus oli, et saan sellise särina sisse ja lendan nagu nool lõppu. Lootus suri kohe, kuigi ega geelil midagi viga polnud.

Regiina oli jälginud live ja näinud suurt ajalist kukkumist. Mida tema tegi? Ta tuli mulle vastu, et joosta minuga lõpuni. Vaadake, millised sõbrannad mul on (siia peaks lisama miljon musi ja sama palju südameid). Ma isegi ei mäleta seda, mitmendast kilomeetrist ta minuga liitus aga me jooksime koos ikka päris palju kilomeetreid. Tema kiitis, kui tubli ma olen ja tahtis süstida minusse selle viimase lootuse. Mina vastasin, et ma ei taha enam kunagi maratoni joosta. Ega me saanud ikka terve tee lõpuni koos joosta, ma pidin kõndima, sääred tuletasid end meelde.

Lõpuni end vedasin ja hakkama sain. Tänu Regiinale kiiremini, sest tema utsitas takka ja kiitustega kooner polnud.

53414963_2030804243623859_8628976179728089088_n
31. eluaasta teine päev algas maratoniga!

Minu kell näitas 42,2 kilomeetri asemel lausa 44,38 kilomeetrit.

Aeg 4h 51min 18sek.

Lähme tagasi sinna joogipunktidesse, kus anti pudelitega vett. Üks kõige suurem miinus oli asja juures see, et terve (liialdan natukene) linn oli tühje pudeleid täis. Tohutu kogus plastmassi. Arvan, et järgmine aasta on üritus natukenegi loodussõbralikum, sest väga palju sai negatiivset vastukaja just tänu plastpudelitele.

Minu eesmärk oli jõuda lõpuni ja selle eesmärgi täitsin. Mis siis, kui jalad poleks krampi läinud? Treener arvab, et sellest oleks tulnud üks väga hea ajaga jooks.

Teel Barcelonasse

Nädala postitused “Treenin Barcelona maratoniks” jäid ära, sest olgem ausad, need polnud huvitavad. Muidugi jätame välja need inimesed, kes treenisid samuti minu blogipostituse järgi aga alati võib mulle kirjutada ja uurida nädala jooksukava kohta.

Maratonini on jäänud alla kuu.

Tahaks öelda, et kõik läheb nagu libedal jääl aga tegelikult on asi kaugel sellest.

Meenutan oma Tartu Linnamaratoni, mis polnud üldse kerge. Mitu korda andsid sääred endast märku ja suurepärasest Läti maratoni ajast 4h 26min või selle üle trumpamisest ei tulnud midagi välja. Sain ajaks alla 5h. OK! eesmärk oli see maraton lihtsalt läbi teha, sest Tallinna Maraton läks kehvasti (katkestamine). Ajaline eesmärk polnudki tegelikult eesmärk omaette. Tähtsam oli saada medal kätte ja mingigi aeg lõpuprotokolli. Sellega sain hakkama.

Treener ütles, et praegu on kõige raskem aeg treenida maratoniks. Ja nii ongi! Minu arvates on ka hetkene aeg selline, kus jookseks aga mitte ei treeniks ukse ees oleva maratoni jaoks.

Katsun oma aega jagada mõistlikult. Ainukene, kust saaksin otsad natukene kokku tõmmata ongi jooksmise pealt. Las olla praegult nii, aeg lihtsalt ei soosi. Küll asjad paika loksuvad.

Mida ma oleks teile kirjutanud nädala kokkuvõttesse? Seda, et eelmine nädal neljast treeningust sai kaks? Ma ei olnud suuteline kõik tööpäeva lõpud minema veel edasi jooksma. Arvan, et tegin õigesti ka. Liigse väsimusega trenni ei tehta, sest teed kasu asemel hoopis kahju.

Laenutasin jooksulindi, sest treener ütles, et peaksin harjutama ilma lumeta jookse. Esimene jooksulindi jooksmise nädal läks luhta. Olin meelestatud nii hästi ja kui oligi vaja päriselt jooksulindile kobida ning jooksma hakata siis ähkisin ja ohkisin, kui õudne see kõik ikkagi on. Nüüd on VOL2, jooksulindinädal.

52370789_959885767734650_930302096840851456_n
Tänane 2h jooks jooksulindil

See nädal on paremini läinud. Jooksukavas neli jooksu + üks ühistreening Nõmmel. Juba kaks jooksu on tehtud, homme tuleb kindlalt kolmas ja reedel neljas ning siis pühapäev olen Nõmmel ja treenime end treeneri käe all.

Ma ei saa öelda, et olen laisaks jäänud, valikute küsimus aga mul on kõiki neid oma valikuid vaja.

Barcelona maratonile lähen ma ilma igasuguse eesmärgita. Tahan saada suures koguses häid esmotsioone nagu oli seda mu päris esimene Tallinna Maraton – kuhjaga vaid positiivsust. Ja puhkama, enne töö ning pärast lõbu!

Tundub õudne teadmine, et mitte keegi ei saa minu eest pingutada. Teeme ära!

Ja teadke, kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab.

Jooksmisteni!

Aasta uus, kõik on uus?

Kui paljud teist andsid uusaasta lubadused, et uuest aastast hakkan ma ….? Või soovisite üldse lubaduste asemel midagi muuta? Või võtta midagi ägedat plaani?

Mina lubasin, et ei maiusta nii palju, kui enne. Peale Tartu Maratoni hakkasin meeletult magusat sööma ja oleks võinudki oma toidukorrad ära pidada kommipakkide või shokolaadide näol. Olin stressis ja väsinud ja jõuetu.

Mis on muutunud nüüdseks selle 23 päevaga? Ma ei ihka mingit kommi ja ei siruta isegi käe selle järgi. Energiat on rohkem. Pea olematu magusaisu. Muidugi olen ma ka inimene ning nende päevade jooksul pole ma nii puhas midagi olnud aga algus on tehtud ja algus on hea.

Need, kes mind teavad, teavad ka seda, et mu hing kuulub spordile/trennile. Aasta lõpu poole käisin Viljandi Kehastuudios proovimas nende teenuseid (EMS, lipo ja lpg) ja kiitsin taevani seda võimalust, et ka viljandimaalased saavad neid teenuseid proovida ja ei pea sõitma selleks suuremadesse linnadesse. Ma olin üldse sellest Kehastuudiost nii vaimustuses ja suureks boonuseks oli väga positiivne vastuvõtt. Küll ma uurisin, et kuidas üks või teine töötaja sinna tööle sai ja kas meeldib. Uurisin ilma igasuguse tagamõtteta. See Viljandi Kehastuudio läks nii minu huvidega kokku. Ja nüüd nii juhuslikult töötan Viljandi Kehastuudios. Pean tänama head tuttavat, kes oma reisi ajal saatis mulle lingi ja lausus “Viigi nüüd on Sinu võimalus!”

Kõik, kel tekkis küsimus, et kas mul vana töö ka alles? Jaa, olen ka poes.

Ma ei ole küll horoskoobi usku aga horoskoop lubas uuest aastast tööelus muudatusi – on ju suurepärane muutus!?

Alates märtsist saab minust ka õpilane. Olen vähemalt kolm aastat võtnud hoogu, et minna kooli ja õppida just seda, mis mind huvitab. Käisin eelmine aasta ühe klassi tüdrukutele tundi andmas – rääkimas anoreksiast, selle tagajärgedest, selle haigusega elamisest ja sellest, kuidas ära tunda, et teine inimene näljutab. Selline keeruline teema aga seda on vaja just koolides rääkida, sest näljutama hakatakse end just teismeeas (tean oma kogemustest). Saatsin kooli astumiseks ära CV ja motivatisoonikirja. Rõõm oli suur, kui paar päeva möödudes tuli mail, et olen kooli vastu võetud. Tegemist on siis Anneli Sootsi Tervisekool ja tundub, et minust saab toitumisnõustaja.

Me lähme Barcelonasse. See ei tule uudisena, sest olen seda juba sellest ajast peale pasundanud, kui ostsin piletid ära. Plaanis on tähistada naistepäeva, järgmine päev tähistada sünnipäeva ja ülejärgmine päev joosta Barcelonas maratoni. Ja puhata, palju puhata, tutvuda vaatamisväärtustega ja loodan saada ka natukene päikest. Mis mulle selle reisi juures eriti meeldib, et sinna reisile lähen ma eriti lemmikute naistega. Sellest tuleb kindlalt üks äge reis ja üldse ma ei imesta, kui paneme juba uue reisi lukku.

Jooksmise teema on hetkel natukene hell teema. See on jäänud tahaplaanile. Aga ikkagi ma jooksen nii palju, kui jõuan. 3-4 korda nädalas ikka peaksin käima jooksmas. Ja ikka on mul lemmiku treeneri Evelin Taltsi jooksukava. Soovitan teda absoluutselt kõigile!

Minul tuleb hea aasta, tulgu Sinul ka!

36730905_1692632867441000_3604409324434096128_n

EV100/Eesti Ööjooks-talve eri.

Kui kuulutati välja, et tulemas on erakordne ja ainulaadne EV100 Ööjooks talve eri ja veel väga soodsa osalustasuga siis ei otsustanud ma kaua. Kõhklemata käisin välja 10.- osalustasu + 2.- ajavõtukiip. Põhimõtteliselt osavõtt nagu tasuta.

Augusti Rakvere Ööjooksust polnud ma vaimustuses, mitte ühtegi sellist reaktsiooni minu poolt, et “vau kui äge” või “võimas”.  Ju ma olen nii tuim või lihtsalt juba käinud paljudel jooksuvõistlustel. Üht või teist.

29. detsember oli lausa tundide pealt paika pandud. Pool päeva tööl ja siis Rakverre. Seekord läks lihtsamalt, sest pere otsustas kaasa tulla. Lihtsamalt just selles mõttes, et jääb ära igasugune parkimiskoha otsimine ja selle üle mõtlemine.

Jõudsime varem ja maandusime Sarvikusse sööma. Lubasin, et nokin vaid toitu aga kui söök lauda toodi siis lubadus jäi vaid lubaduseks. Mõtlesin, mida mu kõht jooksu ajal teeb aga liha oli nii maitsev, et patt oleks see taldrikule jätta.

Saime Regiinaga Pihlaka ees kokku ja avastasin, et mu rinnanumber on jäänud autosse (mul ei olnud see üldse meeles), helistasin kaaslasele ja õnneks tõi ära. Kui üksi käin võistlustel siis pole iial rinnanumber autosse jäänud ja nüüd jäi, veider.

Pidime Regiinaga ikka ära lausuma selle, et “mille kuradi pärast me nii oma aasta viimaseid päevi tähistame”.

Rahvas hakkas liikuma stardikoridori, otsustasime soojast spordihoonest rahvamassiga kaasa liikuda.

Aasta viimane laupäev ja jooksurahvas tähistab seda joostes. Palju minusuguseid.

Kell sai 18:00 ja stardipauk kõlas.

Esimene kilomeeter venis ja venis. Jooksjaid palju ja rada kitsas. Aga mis siis? Las olla rada kitsas, tulime lihtsalt läbima 10 kilomeetrit.

Pealegi oli ilutulestik võimas, väga võimas.

  1. 7:15 min/km
  2. 5:59 min/km
  3. 5:42 min/km
  4. 5:38 min/km
  5. 5:45 min/km
  6. 5:45 min/km
  7. 5:28 min/km
  8. 5:17 min/km
  9. 5:29 min/km
  10. 5:15 min/km

Tavaliselt kaks viie kilomeetrilist ringi tüütab ära aga nüüd oli jällegi teisiti – just põnevam oli joosta kaks korda sama rada. 

Viimased 100 meetrit võtsin end nii kokku, et lausa finišisse lendasin ja peale finišijoone ületamist ei jäänud seisma vaid libisesin maha. Õnneks oli viisakas libisemine tagumikule. Ja kes oli mu ees, kui ma pikali :D? Mu oma sõbranna hüüdis oo Viigi. Tervitused Liisile.

Kahju, et ma pole andnud iga jooskuvõistluse kohta 1-10 punkti süsteemis hinde. Sellele talve eri-ile tuleb ära minu poolt tugevad 10 punkti! Vapustav aastalõpu jooks!

10 kilomeetrit 57:01. Ajas olin üllatunud, sest ma pole paremas vormis, kui olin suvel (hoopis kehvemas) aga ajaliselt läks väga hästi ja ise olen tohutult rahul.

49007435_1931948990176052_5588807300358864896_n
Oma ühe vaieldamatu lemmikuga, Regiinaga.
49203352_930064037383490_3297869622958620672_n
Aasta viimane medal. Uhke teine!