Tere, kevad!

Tuleb tuttav ette, et Sul pole üldse aega? Mulle küll tuleb, sest mina kasutasin seda lauset nii tihti. Nii oligi… Kuni tänaseni.

Nüüd on see aeg käes, kus ma ei saa kellegile öelda, et mul on lausa jubedalt kiire – ei ole!

Loodan, et ka Sina oled saanud aja maha võtta nagu on seda võtnud terve maailm.

Mina igatahes alustasin kevadise suurpuhastusega. Samuti hakkasin vaatama väga terava ja kriitilise pilguga, mida suhu pistan. Aega on teha üks väga tervislik ja maitsev pajaroog. Kõik koolitööd, mis lõpetamata või üldse alustamata, peaksid saama tehtud. Aeroobikas tuli paus siis seega rullin oma mati lahti ning teen toas Kayla kavad läbi (jah, ma teen seda, mida poleks uskunudki. Oma kodus ja trenn!?). Raamatud, raamatud, raamatud. Lõpetan “Kõik on väljamõeldav” raamatu lugemise.

Soovitan ka Sul tegeleda nüüd sellega, mis Sulle eriti meeldib.

  • Tee näiteks lapsega tervislikke kohukesi. Ausalt, viib keele alla RETSEPT
  • Vaata oma toitumine üle, sest see on kõige alus! Lisa oma taldrikusse väga palju värve(salatilised, paprika, tomat, kurk, till, sibul jne jne. Kui tahad abi või midagi küsida siis saada mulle mail ja vastan meeleldi (viigi1988@hotmail.com).
  • Kokka seda, mida varem pole teinud.
  • Hakka kodus trenni tegema (meie teeme Kayla Itsines kavade järgi).
  • Inimene on loodud liikuma, liigu ka sina aga palun väldi masse!
  • Pole varem jooksnud aga tahaksid? Alusta jooksmisega (jooksujärgne heaolutunne on garanteeritud!)

Ja palun, rohkem sallivust! Varem või hiljem saab ka see raske aeg läbi, kus me kõik saame tavaellu tagasi, käia trennis ja astuda igapäevasesse rutiini. Mine kõnni looduses ja ära loe nii palju uudiseid! Naudi seda aega, sest lõpuks saame me kõik lõpetada lõpetamata asjad ära.

This slideshow requires JavaScript.

 

 

Kui maratonini on 47 päeva!

Eelmine aasta Barcelona maraton oli nii raske, et lubasin ei iial enam! Mitte kunagi enam ja ise läheb 47 päeva pärast Barcelona maratonile.

 

53414963_2030804243623859_8628976179728089088_n

Minu käest uuritakse, kui valmis Viigi on. Mida lähemale see päev jõuab seda rohkem ma omas mullis olen. Iga kuu või kaks  enne maratoni loobun üleliigsest koormusest, ajan näpuga jooksukavast järge (nagu nüüd need kaks kuud päästaks midagi). Eelmine aasta sügisel jooksin vormitu olekuga Tallinna maratoni ja nüüd tuleb vormitu olekuga joosta ka Barcelona maraton ära (vormitu olek-mitte vormis olev inimene, kes jookseb mitte väga hästi/hästi maratoni aga sellegi poolest jookseb selle ära). Jooksin täna madala pulsiga 2h 10min ja tuli natukene üle 15 kilomeetri kokku. Madala pulsiga ma maratoni ära ei jookse, sest juba stardis olles on mul pulss kõrgem ja natukenegi tempokama jooksuga on mul pulss juba 165+. Tegelikult tulin ma siia lisama seda, et ma/me teen/teeme selle ära!

Barcelonas ma natukene feilin ka ja esimest korda elus lähen maratonile telefoniga. Kavatsen teha palju pilte, äkki mõne video, sest te peaksite nägema, kuidas algab Barcelona maratoni start (see on nii ilus).

Ja Barcelona on ise ka nii ilus, et sinna tasub alati tagasi minna.

Ja kirjutan seda siia ka (nagu kirjutasin oma facebook Viigi 9 kuud lehele), et see on mu viimane maraton treeneriga/jooksukavaga. Küsite miks? Tahan rohkem vabadust ega sõltuda millestki ja sellest, et ma pean! Edasiselt enam ei pea. Olen 2017 aasta algusest alates pidanud kavast kinni, eelmine aasta viilisin täna (tööde pärast) aga ikka igal vabal hetkel olin jooksukavas kinni ja jooksin. Nüüd tunnen, et ma enam ei taha. Tahan hakata käima rattaga tööl, tahan vahel rulluisutada ja joosta nii palju, kui süda lustib. Samuti tahan tunda rõõmu igast jooksuvõistlusest, mille olen 2020 aastal välja valinud. Ja Tallinna maraton? Muidugi, ka Tallinna maraton. Elu on seiklus ja tunneme rõõmu väikestest asjadest!

Peale maratoni suhtleme edasi ja ikka positiivsetes nootides!

Head uut aastat!

Andke andeks, et siin on olnud selline vaikus ja blogil paras tolmukord juba peal.

Need, kes jälgivad mu facebooki lehte “Viigi 9 kuud”, teavad, et tegelikult ma päris kadunud pole.

Peale Tallinna Maratoni käisin Võhma jooksul, kus sain oma vanuseklassis uhke III koha. Teate ju küll, et siis on uhke ja hea olla. See oli veel selline jooks, kus mõtlesin, et minna või mitte. Imelik mõtlemine, sest jooks tuuakse koju kätte. Kuidagi nihverdasin endale töölt paar vaba tundi ja joostud ma sain. IV koht, Viigi, IV koht – see oli veel hullem koht, kui viimane olla (vanuseklassis neljas). Kõndisin edasi ja tagasi ning mõtlesin, et ma oleks suutnud veel natukene endast anda, nii natukene. Hakkasin auto poole astuma, sest vaja tööle tagasi minna ja auto juures otsustasin ümber. Ah, mis vahet on sel kohal? Mis mul hakkas? Miks ma ei vaata ja ei ela kaasa teistele? Ja see on kokkuvõttes kõigest jooks, kus ma siis medalit ei saa – ja siis? Kõndisin tagasi ning elasin kaasa ja äkki juhtus kusagilt mingi eriti kummaline ime. Olin ikkagi medalil ehk saanud III koha oma vanuseklassis. Kogemata oli mees naiste klassi pandud. Mis saaks veel paremini minna?

 

Jõgeva Jõulujooksust varem osa võtnud ma polnud. 10 kilomeetrit hea tempoga, kus ma ei pidanudki endast maksimumi andma. Sain treenerilt selle jooksuga treeningu kirja.

 

Rakvere Ööjooks talve eri oli viimase hetke regamine. Polnud üldse kindel, kas osalen või mitte. Eelmine aasta jäi üritus hea mekiga. Ja otsustasime õhtul ära regata, et me nüüd lähme järgmine päev ja jookseme need 10 kilomeetrit ära. 2018 aastal lõpetasin nii jooksu, et finishis kukkusin libedaga täpselt istukile. See aasta ei kukkunud. Jooksime Regiinaga koos. Ma pean mainima ka seda, et lõunal sõin mulgikapsaid ja mida need kapsad terve aja joostes tegid. Ma pole kunagi varem pidanud kahetsema, mida enne söön. Seda kahetsesin. Jääb meelde, vist.

ööjooks

 

Ja nüüd, kui aasta on uus, regasin end Rakvere Ööjooksule, Ülemiste Ööjooksule. Lubasin endale, et hakkan uuesti tegelema sellega, mis mulle rõõmu pakub ja ega need medalid kogusse niisama tule.

Vanasse aastasse jätsin maha oma lisatöö. Ja nüüd ma oskan öelda, et palju pole hea. Parajalt on hea.

Ma põlesin 2019 aastal täielikult läbi. Mõtlesin, et kui teen palju siis ka teenin palju. Millise hinnaga? Sellega, et parandada nüüdseks põletatud arme. Hobi jäi tahaplaanile, võistlused jäid tahaplaanile ja mina jäin tahaplaanile.

Eile lugesin tunde ja minuteid nagu muudaks uus aasta midagi. Sest uut ja rasket aastat ma enam ei soovi. Tegelen sellega, mis mulle meeldib ja õpin seda, mis mind väga köidab. Barcelona maraton on paari kuu pärast. Sügisel peaksin ma olema paberitega toitumisnõustaja, mis kõlab eriti uhkelt.

Ma tean, et see aasta tuleb minu aasta! Soovin teile kõigile sama, et tuleks teie aasta. Ole hoitud ja armasta südamega. Ära unusta end! Kõik on väljamõeldav!

Minu viies maraton -Tallinn Maraton

Lähen pakihoidu, et kott kätte saada. Poiss kūsib, mis number on. Järgmine kūsimus, et kas olen võistleja. Ja veel kūsimus, katkestaja jah? Pisar tuli silma ja ütlesin jah!
Nii palju higi ja pisaraid. Terve aasta treenimist ja tulemus puhas null. Kui isegi aeglaselt jooksmine on raske…

Eelmise aasta maratoni katkestamine kumises mu peas terve aasta. Kui ma jälle katkestan? Kui ma ei jõua joosta? Jaaa, ma olen selle poolt, et see oligi vaid üks ebaõnnestunud jooks aga mul oli endast nii kuradima kahju…ma olin terve aasta teinud tugevat tööd, jooksnud lõppu ja tagasi ning täitnud kõik punktid, mis treener ette andnud oli.

Äkki oli eelmise aasta katkestamine mingi õppetund või karma? Ei ole vahet, sest ega seda miski enam muuta saa.

Selle aasta maratonile regamisega ma ei kiirustanud, sest ütlen ausalt, ega ma valmis polnud. Tööd ja kool oli võtnud minu suurema aja ma tihti peale tööpäeva jooksma ei jõudnudki minna.

Puhkasin Evelin Taltsi jooksukavast pea kuu ja siis kirjutasin taas talle, et ma jooksen juba kuu pärast maratoni, et peaks hakkama end liigutama. Muidugi ei saa ma öelda, et selle kuu jooksul ma üldse jooksmas ei käinud. Tegin ikka madala pulsiga rutiinse ringi. Evelin uuris, et kuidas vorm on. Peaks ütlema, et nende jooksuaastate kõige kehvem vorm. Läkski lahti, kuu jäänud maratonini ja nädala jooksukava käes.

Mu armas sõbranna, Airika, andis mulle positiivsust vaid juurde. “Viigi, mõtle sellele, et Sa jooksid 4h ja väga raskel rajal. Maratoni teed Sa nagunii ära!” Koos joostes Heavy Metal Ultral saigi selgeks, et seekord ma lõpetan finišhis (mitte varem).

Juubeli viienda maratoni jaoks otsisin endale hotelli. Mis mina otsisin? Ikka mu sõbrannad ütlesid, et milline hotell asub stardikohale võimalikult lähedal. Valituks sai Park Inn by Radisson. Sobis ja eriti sobis see, et vann on olemas.

Vahepeal tahtsin juba hotelli tühistada, et minna varahommikul koos oma linna jooksjatega aga kuna broneerisin bookingu kaudu ja raha võeti ka kaardilt maha siis tühistada ei saanud. Uurisin. Okei, mis siin siis ikka, naudin saja euro eest hotelli.

Aeg läks kiirelt. Jooksud sain joostud ja barsi sain. Mul oli kindel soov saada barsi enne maratoni. Siis peaks kaduma ka mõtted, et aga äkki…. Mis siin ikka halvasti minna saaks?! Need, kes pole barsist kuulnud siis viskan lingi ja soovitan https://valiennast.ee/ ja nii ongi: vali ennast.

Maratoninädal oli hull. Ma olin nagu omas mullis. Mitte midagi aru ei saanud samas kõik ajas närvi. Katsusin olla omaette ja need päevad lihtsalt kuidagi mööda saata.

Panin endale 6-8. september töölt vabaks. Väga õige tegu. Veel parem tegu oleks olnud selleks ajaks üldse puhkuse võtta.

Reede pidin palju puhkama ja plaan oligi veeta enamus ajast voodis. Ei õnnestunud, sest ma ei suuda kaua lihtsalt niisama olla. Käisin edasi tagasi. Pakkisin koti kokku ja kallasin asjad uuesti välja. Käed tahtsid pool elamist kaasa krabada aga mõistus sai aru, et mida sa üheks päevaks ikka asju kaasa tassid. Lühikesed riided olemas….ja pikad ka, no igaks juhuks. Igaks juhuks oli mul lausa viis paari sokke kaasas, neli pluusi, kolm paari jooksupükse-ühed lühikesed, poolpikad ja pikad. Äkki ilm muutub.

Viis korda kontrollisin, kas Enervit energiatabletid on olemas ja kuues kord lisasin mõned juurde. Pulsivöö olemas, nokamüts igaks juhuks, jooksutossud igaks juhuks kaks paari, salvrätid (daamid ei nuuska kuhu iganes), magneesium.

Laupäeva hommikul tegin ühe väga aeglase jooksu, venitused ja pidin ütlema, et mina olen valmis!

Eelnevalt oli treener kirjutanud, et mida kauem rajal oled, seda rohkem chillida saad. Ma olin talle miljon korda korrutanud, et ma kardan ka. Tema üritas mu maa peale tuua.

Asjad jälle üle kontrollitud ja otsustasin teele asuda. Selleks päevaks olid plaanid tehtud.

Arvake, kas sõit kulges nii, et ma ühtki krokodillipisarat ei valanud? Kodust olin äkki viis kilomeetrit eemal ja lihtsalt nutsin. Kui emotsionaalne saab üks jooksu harrastav jooksja ikka olla enne võistlusi? Saab.

Suundusin otse hotelli. Andsin dokumendi ja klienditeenindaja ütles, et oi meil on teile suurepärane üllatus, vahetasime teie toa ümber ja lähete ühesest toast superior room-i. Okei, kui lähen siis lähen, peaasi, et vann sees oleks. Küsisin üle, et mis kell hommikusöögile saab, 06:30. Milline suurepärane aeg, kuigi olin teelt ostnud kaasa midagi, kui ma ei peaks hommikusöögile jõudma.

Enne, kui liigun hotellitoast välja, lisan, et hotellituba oli suurepärane. Jah, koos vanniga.

Saime Airikaga maratoni EXPO-l kokku.

69855679_1105384269851465_7434976748908838912_n

Aeg jooksis käest. Käisime kohvik Bopp söömas, Uue Maailma Tänavafestivalil ning siis suundusin hotelli puhkama.

Ma olen selline, et ega ma ei mõtle või ega ma aru ei saa. Viskasin bikiinid selga ja ootasin, et kell saaks 19:00, sest klienditeenindaja ütles, et on avatud 7st 10ni. Hiljem alles mõikas, et hommiku kell 07:00-22:00. Üldse pole hullu, et ma pool tundi hotellitoas istusin bikiinid seljas ja ootasin, mil kell 19:00 saaks.

Käisin kolmes erinevas saunas ära ja mullivanni ei läinud, sest toas ootas mind vann. Tegin endale lausa magneesiumivanni. Olin sellest päevast nii väsinud, eks just saunad väsitasid mu ära.

Regiina küsis, et kas see ongi mu esimene maraton, et keegi mind hommikul ei saada ja lähengi täitsa üksinda. Kurb aga jah.

Läksin magama kell 21:00 ja ärkasin kell 21:55, enda arvates olin nii välja puhanud. Õnneks jäin tunni pärast tagasi magama. Kell 05:00 vaatasin, et mis kell näitab. Ja siis ärkasin vaid äratuse peale kell 06:00. Panin kleidi selga ja läksin sööma. “Läksin”. Ootasin üldse vale söögitoa ees ja ootasin. Kui inimesed hakkasid kõndima sellest söögitoast mööda siis liikusin ka edasi, et äkki ikkagi pole see koht. Ja polnudki. Mida veel? Panin kausi täis kaerahelbeputru ja peale kirsimoosi, lisaks tegin ühe juustuga võisaia ja rabasin paar kuivatatud aprikoosi.

Suundusin tuppa tagasi ja Airika oli kirjutanud. “Viigi, ma söön kähku kõhu täis ja tulen Su starti vaatama!” Tuli küll klimp kurku.

70646144_1108696606186898_9052047947490918400_n

Kott kotihoidu pannud, sõpradega muljeid vahetatud ja asusime stardikoridori poole.

Kõlas stardipauk ja mu juubeli maratoni jooks võis alata.

Hakkasin vaikselt jooksma ja jälgisin kella, et ma ei teeks endale teene. Minu hirm oli, et alustan liiga tempokalt, sest vaja on minna suure rahvamassiga kaasa.

Järsku oli mu kõrval meie oma linna mees ja nii me koos kulgesimegi. Kui tuli km aeg liiga kiire siis võtsime tempo maha. Kaks pead on ikka kaks pead. Eesmärk oli ikka lõpuni vastu pidada.

Airika ei läinudki koju vaid asus igal pool. Sõna otseses mõttes. Ta oli alati olemas. Kõik sujus nii hästi, et ma ei mäletagi pooli asju. Palusin Airikal minna ja muretseda mulle vaseliin. Ju ma olin liiga vähe vaseliini kintsudele pannud, sest kintsud hakkasid hõõruma ja vaja oli uuesti vaseliiniga sisse määrida. Loomaaeda sisse joostes ulatas mulle vaseliini ja tagasi andsin, kui olin loomaaiast välja jooksnud. Loomaaia alguses alustasin üksi jooksmist. Ma ei saa öelda, et kerge oli olnud aga mul oli põhimõte, et jooksen kindlalt ära poolmaratoni ja suurepärane oleks kui 25 kilomeetrit ja siis võin teha mõned kõnnisammud. Joogipunktid kõndisin, et saaksin rahulikult ära juua. Siis oli Airikaga ühinenud mu teine armas sõbranna Regiina. Ja nad olid ikka koguaeg olemas. Koguaeg ergutamas ja kiitmas, kui tubli ma ikka olen.

Mingi hetk püüdis jooksusõber mu kinni ja jooksime taas koos. Siis jäin mina maha. Jälle jooksime koos ja korra veel jäin ma maha ning taas koos.

Lõpupoole nägime kaht vanemat meest ja otsustasime nende tempos püsida. Kui nemad kõnnivad siis kõnnime meie ka. Tundub, et nad teadsid täpselt mida teha. Või oli neil siht silme ees, et joosta maraton tsipa alla 5h ära. Üha rohkem hakkasid meie tempo hoidjad kõndima, meie siis muidugi ka. Jooksukaaslane ütles, et ühel mehel on säär krampis. No jumal tänatud, et ta ütles. Mul oli üks magneesium alles ja muidugi olin ma lahkelt selle nõus ära andma. Ulatasin magneesiumi ja jooksime ise edasi. Lohutus oli see, et õnneks lõpuni polnud palju jäänud.

Vahepeal tüdrukud olid toonud Coca Colat. Ja oskate arvata, millist jooki ma joogipunktis jõin? Jah, alkoholivaba õlu. Ma pole seda kunagi joonud, sest mulle ei meeldi juba see lõhn aga sel hetkel jõin ja mõtlesin, et ehk annab viimase poweri. See midagi hullu ka ei teinud.

Nii me koos suundusimegi finišhisse.

SF-a6f65a9a4e9e5baeb7a618e5dcce205c

Nii uhke oli olla, kui medali kaela sain, et lausa olin kohustatud medalile musi andma.

 

Teile tundub, et see maraton oli mulle väga kerge. Tegelikult oli selliseid raskemaid momente ka, kus pidin tegema kõndimise pikemalt aga ega ma kõndima jääda saanud, sest mind valvasid kaks imelist ratturit.

Minu VIIES maraton oli IMELINE!

Aitäh teile, mu armsad sõbrannad.

 

 

Uute jooksmisteni!

 

 

 

 

Peaks tulema VIIES maraton

Kas usute, et mul ikka kriibib hinge eelmise aasta Tallinna Maratoni katkestamine?!

Kui hakata tagasi mõtlema eelmise aasta ebaõnnele siis on see nii hästi meeles -sääred läksid nii valulikuks (mitte krampi), et edasi ei olnud võimalik joosta. Küll ma kõndisin ja jooksin vaheldumisi…kuniks katkestasin ja töinasin terve päeva, sest ma olin selle päeva nimel teinud suurt tööd.

See aasta, ma loodan, on teisiti. Nimelt ma ei aja mingit head aega taga. Iga asi tuleb omal ajal, kui tuleb.

Tegelikult see aasta ongi teisiti. Ma olen panustanud natukene rohkem, sest see aasta ei lähe ma sõbrannade juurde ööbima. Ööbin hotellis, et saaks täpselt omas tempos kulgeda. Juba selline väljaminek peaks igasugused hirmud peast pühkima.

Muidugi mu vorm on senistest äkki kõige kehvem aga luban, et hakkan seda kohe timmima, kui see maraton läbi ning olen suurepärases vormis Barcelona Maratoniks.

Ja ma ei saa kordamata jätta, et mu esimene maraton oli imeline. Teine maraton tuli Riias rekordiga. Kolmas katkestasin ja tegin uue tuleku Tartu Linnamaratonil, mis oli mu jaoks õudukas. Ja neljas, Barcelonas, rääkisin Regiinale, et see on viimane. Ning nüüd tuleb viies pühapäeval Tallinnas ning samuti kuues märtsis Barcelonas.

Ärge kuulake mind, kui ütlen, et enam ei iial. Ärge kuulake mind, kui luban vähem jooksma hakata-puhas vale minu suust! Kui Sa oled näpu andnud siis lähevad kõik teised.

Armas treener ütles, et ma mõtleksin nii pidi, et mida kauem rajal olen seda kauem chillida ka saan. Nii ongi.

Maratonini,

Viigi