Paide-Türi Rahvajooks

Mul oli see aasta kindel plaan joosta Paide-Türi Rahvajooksu, et saada need viimased Selveri Linnajooksude 100+km kätte. Siin on üks rasvane aga. Registreerisin end Tallinna Maratoni EXPO alal ära. Ma ei teadnud, et septembris maraton läheb üldse nii, et seal tuli 42,2 kilomeetri asemel 0 kilomeetrit. Reganud olin juba rahvajooksule ära ja järgmine päev katkestasin Tallinna Maratoni. Oleks ma vaid seda teadnud aga see selleks.

Plaanid ümber tehtud. Tuli hoopis selline otsus, et Tallinna Maratoni asemel Tartu Linnamaraton ning juba järgmine päev Paide-Türi Rahvajooks.

Ei kõla hästi, muidugi ei kõla.

Treener ütles sama, et tema minu asemel ei jookseks ja tema ei lubaks mul minna peale maratoni järgmine päev 13,6 kilomeetrit jooksma. Ma veenasin teda ja lubasin need kõik kilomeetrid kõndida. Kaaslane ütles sama “sa ei pea sinna minema ja end lõhkuma.”

Eelmine päev jooksin maratoni suurepärase kaaslasega ja hommikul andis Ivi teada, et tuleb ikka ka minuga kõndima, sest ma lubasin talle, et ei ühtki jooksusammu – vaid selline kiire kõnd.

Sain Türil sõbrannaga kokku ja võtsime suuna Paide. Seal saime Iviga kokku. Jumal tänatud, et vihmakeebi kaasa võtsin, sest ilm ei olnud just kiita.

Tõmbasime kõik vihmakeebid selga ning suundusime stardikoridori.

Hoidsime tahaplaanile, et jooksjatele mitte jalgu jääda. Korra veel rääkisime, et kuidas me alustama peaksime.

Alustasime joostes, mitte kiiresti. Kui olime juba paar kilomeetrit jooksnud siis seljataha vaadates ei olnud vaatepilt kiita. Kohe mitte üldse kiita. Vilkuritega auto oli peaaegu järel ja sellel distantsil ei olnud mitte üht kõndijat. Sellele distantsile ei saanudki kõndijad tulla.

Kordasin endale ja Ivile, et treener ei lubanud mul joosta. Mis teha? Muidugi joosta aga tasakesi. 

Ütlesin sõbrannale, et palun mine ja jookse, ära jää meid ootama, sest me võtame vaiksemalt. Nii jäimegi Iviga kahekesi ja ikka vihmakeebid seljas.

Kirna tõusu vallutasime ära. Pool maad läbi.

Tüdruk jooksis mööda ja uuris, ega meil vihmakeepidega palav pole. Ausalt ei olnud ja olen kindel, et vihmakeep päästis meid hullemast.

Siis tuli viimased kilomeetrid, viimane tõus ning staadionil ring.

SF-5b71858e440dbb5b4d04084fc9717a6b

Kiirem km aeg 6:16 min/km

Aeglasem km aeg 6:56 min/km

Eelmise päeva maraton ei seganud läbimast viimast Selveri Linnajooksude sarja jooksu. Kilomeetrid koos ja ühe medali asemel sain uhked kaks medalit.

Sellega sai ka Selveri Linnajooksude 100+ kilomeetrit sari läbi.

 

Kohtume 19-21 oktoober Saaremaal Kolme Päeva Jooksul!

Tartu Linnamaraton

Seekord tuleb sissejuhatav osa natukene pikemalt, sest see polnud jooks, millest pidin see aasta osa võtma.

Peale Tallinna Maratoni katkestamist ma ei saanud enam midagi aru. Miks läks kõik nii, kui olin end selleks treeninud? Ma olin selleks päevaks valmistanud end ette tervelt aasta! Jah, aasta. Aprillis jooksin elu teise maratoni Lätis ja kõik oli rohkem kui normaalne. Kõik viitas vaid sellele, et Tallinnas tuleb ehtne jooksupidu. Olin arvestanud sellega, et Tallinnas jooksen oma maratoni ära ja järgmine tuleb alles märtsis Barcelonas. Ma ei olnud arvestanud sellega, et mis siis saab, kui ma katkestan. Kes üldse oskab sellega arvestada? Tean vaid seda, et nüüd oskan mina arvestada. See katkestamise päev oli valus, väga valus hoop mulle.

Järgmine päev juba keerles peas mõte, et jookseks ikka selle maratoni see aasta ära. Ütlesin vaid paarile tuttavale, et ma plaanin joosta Tartus. Isegi treener ei teadnud. Mul ei olnud nii palju julgust, et talle kirjutada. Pidin end koguma ikka nädal vähemalt. Imelik on see, et mitu päeva võtsin hoogu selleks. Õhtul tuli tuhin peale ja teeks selle maratoni ära ning hommikul juba mõtlesin sellele, miks ma tahan hulluse läbi teha. Nii paar päeva. Paar õhtut oli selline tuhin kirjutada treenerile ning hommikul pidurdasin end ja see mõte ei tundunudki enam nii ahvatlev, kui oli seda eelmine õhtu.

Sobiv päev jõusid kätte. Treener kirjutas, kuidas mul läinud on. Kirjutasin talle, mind kipitab see väga, et maratoni katkestasin. Arvake, mida ta vastas mulle, kui kirjutasin, et tahan joosta Tartu Maratonil? Et tema ei pane kätt ette aga tingimus on see, et pean vereproove andma minema ja kui näidud kõik korras siis tee ära.

Poole nädalaga sain nii proovid ära antud ja vastused. Treenerilt vastuse samuti “tee ära!” See tähendab seda, et mul olid kõik näidud korras.

Hakkasin täie tõsidusega veel pinksamalt maratoniks valmistuma – panin massaažiks aja, ostsin igas oleksus magneesiumi, jõin palju peedimahla ja sõin raua tablette, ostsin uuele Fenix 5S pulsikellale pulsivöö. Kohe täiega valmistusin. Ei alustanud uuesti jõusaali hooaega, sest äkki jäävad lihased valusaks.

Nädal enne maratoni jooksin veel end Võhma Linnajooksul oma vanuseklassis II kohale, mis näitas, et kõik on lihtsalt hea.

Teisipäeval, peale trenni lõppu, treener kallistas ja ütles, et ära katkesta. Tol hetkel hoidsin pisaraid nii tagasi ja vastasin, et ei katkesta.

Ma tänan südamest oma kallist sõbrannat Tiiat, kes viis mind kokku sellise imelise treeneriga nagu on Evelin Talts. Ma ei oska lihtsalt seda kõike sõnadesse panna. Ma ei kahtlegi selles, et on häid treenereid palju aga tema on eriti hea treener. Temas on midagi, mis sunnib mind sõitma teisipäeviti edasi-tagasi üle 3h, et teha 1,5h trenni. Saate te aru? Ei saa? Ei saa teised ka sellest aru. Tänu temale olen ma jooksnud oma rekordeid, jooksnud maratone ja tulnud väikestel võistlustel isegi poodiumile. Tänu temale!

 

Hommik algas vara. Tahtsin rahulikult hommikusööki süüa. Pingeid peal polnud. Tõmbasin pudrukausi endale lähemale ja siis taas eemale. Pidin sundima ennast sööma, sest millegi pealt oli vara 42,2 kilomeetrit ära joosta. Lohistasin seda kaussi edasi-tagasi tükk aega, söödud suure hädaga sain.

Mul on hästi toredad SK Võhma mehed, jooksjad, kes võtsid mu maja eest peale. Jäi ära igasugune muretsemine, kuhu auto parkida, kas minna üldse ööseks Tartu jne.

“Viigi, mis plaan sul täna on?”

“Tahan lihtsalt joosta lõpuni ilma, et katkestaks!”

Jõudsime kohale ja ma väljusin bussist kummikutega. Ma ei tahtnud, et tossud kohe märjaks saavad.

Läksime riideid vahetama. Jäin endale kindlaks, et jooksen lühikeste riietega. Soojenduseks vehkisin kätega ja jalgadega ise teadmata, mida teen. Kontrollisin, kas ikka on energiatabletid taskus. Kas on kõik vajalik jalas-seljas. Oli. Ning viisime kotid kotihoidu. See kotihoid oli nali omaette, sest juba sel hetkel ma vaatasin, et kuidas ma terve kotikuhja hunnikust just oma koti kätte saaks – sealne loogika puudus täielikult.

Las see kotikuhi olla, sest mind ei tohtinud ükski asi häirida. Suund oli stardikoridori. Nii suur rõõm oli kuulda, kui inimesed soovisid mulle edu ning ütlesid, et ma võtaks rahulikult. Nii hea meel on tõdeda, et jooksjad on nagu üks suur perekond. Meile läheb korda, kuidas teisel võistlusel läheb! Aitäh teile selle eest.

Oli aeg vaadata, kuhu stardigruppi hoida ning oli ka aeg teele asuda. Läksin ilma igasuguse eesmärgita, pea täiesti tühi.

Umbes peale kilomeetri läbimist tuli mu kõrvale üks naisterahvas. Ja see naisterahvas ei olnud võõras. Olin eelnevalt temaga kirjutanud paar nädalat. Ja üksik hunt ei jooksnudki enam üksi.

Ma olen eelnevalt kirjutanud, et mulle ei meeldi võistlustel joosta, kui kaaslane räägib juttu. Nüüd oli kõik teisiti. Me Iviga rääkisime nii maast kui ka ilmast. Me rääkisime ja viskasime nalja. Juba paari kilomeetri möödudes sain aru, et ta on nii minu inimene. 

Eelmine aasta jooksin Tartus poolmaratoni ja see rada mulle üldse ei meeldinud. Liiga palju tõuse ja see viimane tõus on liig, mis liig aga kus ma olen? Jooksen sellel mitte meeldival rajal maratoni koos inimesega, kellega on meil nii üks samm.

43505709_284783735700479_881262426543095808_n

Ühel hetkel tunnen, kuidas koguaeg allapoole vajub mu pulsivöö. Selle võtsin ära ja tõmbasin natukene kokku aga see oli omaette ooper – ma jamasin sellega väga kaua, sest mitte kuidagi ei tahtnud vöö alluda mu käsklusele. Lõpuks sain tagasi vöö panna.

Ma ei saa öelda, et jooksmine tuli väga kergelt. Peale 23 kilomeetrit hakkasid taas sääred andma endast märku (mäletate, et Tallinna Maratonil ma katkestasin, sest sääred hakkasid valutama). Pidin tempot vähendama. Ütlesin jooksukaaslasele, et palun mine ja jookse üksi edasi, ära jää mind ootama, ära jäta mulle halva enesetunde, et minu pärast saad aeglasema aja. Teate mis? Ta ei jooksnud ära vaid ütles, et ta ei jäta mind üksi. Korrutasin talle, et ausalt ma ei katkesta. Aga ei, ikka ta mu kõrval. Säärevalu hakkas sundima juba jooksusammude vahele tegema ka kõnnisammud. Tegelikult olid sääred juba üsna valulikud, ma proovisin mõelda miljonile muule asjale. Jooksime, kõndisime, jooksime, kõndisime. Õnneks kõndimist ei tulnud nüüd küll eriti palju ette. Otsustasime, kui “mootorratturhiired” (apteek/kiirabivms) meist mööduvad siis küsime midagi, mis oleks mu säärtele hea. Neil polnud muud pakkuda, kui külma sprey. Läks ka see külm sprey käiku, sest midagi oli säärtele vaja.

Jooksime edasi kuniks hakkas mu kaaslasel mingi koht valu välja lööma. Ma ei taha nii kirjutada aga ma pean olema enda (ja ka teiste) suhtes aus – natukene isegi õnneks, sest ma sain rohkem teha siis kõnnisammu. Ütlesin Ivile ka seda kohe. Me läksime nii vapralt edasi. Lugesime kilomeetreid ja meetreid. Korrutasime, et enam pole palju.

SF-0b7a1d9f4732a9ddcd07436762989295

Jõudis kätte eelviimane joogipunkt, kus pakuti RC Cola-t, muidugi ma jõin seda, sest mis see enne lõppu ikka minuga teeb. Ja teate mida? Ei teinudki midagi.

Viimane joogipunkt ja lõpuni kaks kilomeetrit. Kuulsime kõlarist oma nime ning ergutust “Viigi ja Ivi, lõpuni vaid kaks kilomeetrit!” Oleks tahtnud lausa tantsida. Ja siis avastasin pükste taskust ühe magneesiumipulbri – miks ma küll seda varem ei otsinud ega teadnud, et mul see on seal? Võtsin selle sisse ja säärtes kadus igasugune valu, on imelik küll. (Selle magneesiumipulbriga on selline teema, et kui apteegist seda ostmas käisin siis apteeker ütles, et jooksjad võtavad neid pakikesi maratonil kaasa ja tarbivad vastavalt vajadusele).

MEIE EES OLI PUNANE VAIP.

43222182_2108495699466851_130025994537926656_n

SF-6579c3ae41c607ef9d1656a041f78add

Tartu Linnamaraton 04:48:16 ja ära ma selle tegin. Süda tahtis seest välja hüpata. Ma sain hakkama, ära tegin! Olen nii tänulik oma jooksukaaslasele, oma treenerile ja oma lähedastele. Tänu teile, aitäh!

See kolmas maraton on siiamaani maratonidest olnud kõige raskem ja kõige aeglasema ajaga. Mitte miski mind ei morjenda – kolmas maraton=kolmas pikk lugu rääkida.

 

Järgmine maraton 10.märts Barcelonas!

MA TEGIN SELLE ÄRA!

Pool ööpäeva maratonini

Selle maratoni jaoks ma olen teinud kõik: käinud massaažis, teinud trenni, joonud peedimahla ja valmistunud täiega selleks päevaks ette.

Kõlab nii nagu ma ei kardaks üldse! Muidugi kardan. Ma kardan seda, et mis juhtub kui… ei lähe nii hästi ja olen tagasi nagu õudusunenäos ehk katkestan.

Ma ei planeeri mingit ajalist eesmärki, minu ainuke plaan on läbida maraton ja lõpetades saada medal.

Kuna ilm võib teha igasugust vingerpussi siis on kaasa pakitud nii lühikesed, poolpikad kui ka pikad püksid. Mitu pluusi ja vanad sokid. Enervit energiatabletid kokku pakitud.

Ühesõnaga mina olen valmis läbima need 42,2 kilomeetrit ära!

Kuna ei mingit ajalist eesmärki siis paku oma aeg, mis ajaga lõpetan.

Jooksmisteni

Võhma Linnajooks

Ma ei mäletagi, kui palju kordi ma olen käinud oma kodulinna jooksuvõistlusel. Mitte palju, umbes 3-4 korda.

See aasta ma ei olnud kindel, kas osalen. Küsisin nädal enne võistlust treenerilt, et mida teha – joosta või mitte. Tema arvates on just lühikesed ja kiired jooksud ideaalsed enne maratoni. Kui tema ütles JAH osale siis mina ütlesin samuti JAH osalen.

Registreerisin end neti teel ära ja tuletasin meelde seda, kuidas mulle ei meeldi joosta “veri ninast väljas” tempoga. Aga teadsin ette, et just nii tuleb joosta.

Paar päeva enne võistlust käisin uurimas, kes end kirja pannud on. Nagu nuhkiv nuhk, kes tegelikult tahab vaid medalit.

Võhma Linnajooks on selline jooks, kus tuleb ümber Võhma joosta ehk 3,2 kilomeetrit. Ja, mis paneb mind eriti pingutama – vaid esikolmik saavad medali. Ma tahan medalit, sest medalikogu vajab lisa alati.

Jõudis kätte hommik. Vaatasin viimast korda osavõtjad üle. See, see, see… on minu vanuseklassis ja veel spordiklubi reedab ära, et medalile ma ei tule. Sisestan endale, et pole muret – jooksukavas on nagunii kiire 3,2 kilomeetriline jooks. Ära tuleb teha nii ehk naa.

Kohale jõudes oli üllatus suur, sest nii palju osavõtjaid on. Pea 70 osalejat, mis teeb Võhma Linnajooksu osalejate rekordi.

Võtsin dressi ja jope ära ning asusin soojendust tegema. Soojenduse tegin endalegi üllatuseks väga põhjalikult.

“Kuidas tuju on? Kuidas ilm on?”

“Kõik on väga hea!”

Isegi vihm ei seganud.

Kell hiilis kaheteistkümne peale ja jooks läks lahti.

Mul ei jäänud muud üle, kui joosta. Joosta ja anda endast maksimum välja. Ja siis tabasin end mōtteilt mis oleks kui katkestaks? Saate te aru? 3,2 kilomeetrit joosta ja mina mõtlen katkestamise peale. See maratoni katkestamine on mulle nii suure põntsu pannud, et lausa hirmus.

Ma ei katkestanud, jooksin kiiresti. Esimene kilomeeter läbi ja km ajaks tuli 4:35. Korra tuli hirm peale, et kui sama tempoga jätkan siis lõpuni välja ei vea.

Lühike jooks ja negatiivne katkestamise mõte, ei vea välja mõte.

Jalad hakkasid sellest kiirest jooksust väsima.

Teine kilomeeter ajaga 4:53.

Edasi polnud mul aega mõelda, joosta tuli.

Kolmas kilomeeter 5:01

Ja lõpetasin ajaga 15min 42sek.

“Viigi, ma kuulsin kaugelt juba su hingamist!”

Mōtlesin, et ootan autasustamise ära. Kuigi ega mul aega polnud eriti, sest peale jooksu pidin sõitma Tallinna.

Tuttav veel ütles, et tulin kuuendaks. Ok, seekord medalita. Pole hullu, trenn tehtud.

Autasustamine algas.

N 19-40 II koht Viigi Kipper. Ma pidin reaalselt ära minestama, sest see tuli mulle suure üllatusena. Ma ei oodanud seda.

Tuttav ütles, et tema tuli kuuendaks aga mina kuulsin, et mina.

Sain medali kaela ja uhke oli ka.

Peaks ütlema, et olen enesekindlam ja nüüdseks tean, et ma suudan!

Ja suudan ka laupäeval oma maratoni ära joosta!

Üks unistus täitus aga teine unistus?

Unistus – emotsionaalne kujutluspilt soovitavast tulevikust, mõte millegi ihaldusväärse loodetavast kättesaamisest v. teostumisest.

Mäletate minu esimest maratoni? Ma ei oskanud uneski näha, et teen oma unistuse teoks – jooksen enne 30ndat eluaastat ära oma elu esimese maratoni. See maraton oleks nagu alles eile olnud. Kõik on nii ehedalt meeles. Minu unistus, minu maraton.

Aga tegelikult on mul veelgi suurem unistus. Ma olen sellele mõelnud juba päris mitu, mitu aastat ja kõik ongi jäänud mõtlemise juurde.

Kui küsida, kelleks ma tahan saada vōi mida õppida siis mul on kindel ja konkreetne soov saada treeneriks ja toitumisnõustajaks. Ma ei tea, kas peale mu anoreksia haigust on selline õppimise valik. Aga need on kaks eriala, mis mind tõesti köidab.

Mul on valida, kas hakata tegutsema või oodata nagu eelnevad aastad!

Ma ikkagi leian, et igal inimesel on valikuvõimalused 🤩

Nii, et kust algusest mina peale alustama pean? Tead mõnda kooli/koolitust, mida oskad soovitada?