Minu viies maraton -Tallinn Maraton

Lähen pakihoidu, et kott kätte saada. Poiss kūsib, mis number on. Järgmine kūsimus, et kas olen võistleja. Ja veel kūsimus, katkestaja jah? Pisar tuli silma ja ütlesin jah!
Nii palju higi ja pisaraid. Terve aasta treenimist ja tulemus puhas null. Kui isegi aeglaselt jooksmine on raske…

Eelmise aasta maratoni katkestamine kumises mu peas terve aasta. Kui ma jälle katkestan? Kui ma ei jõua joosta? Jaaa, ma olen selle poolt, et see oligi vaid üks ebaõnnestunud jooks aga mul oli endast nii kuradima kahju…ma olin terve aasta teinud tugevat tööd, jooksnud lõppu ja tagasi ning täitnud kõik punktid, mis treener ette andnud oli.

Äkki oli eelmise aasta katkestamine mingi õppetund või karma? Ei ole vahet, sest ega seda miski enam muuta saa.

Selle aasta maratonile regamisega ma ei kiirustanud, sest ütlen ausalt, ega ma valmis polnud. Tööd ja kool oli võtnud minu suurema aja ma tihti peale tööpäeva jooksma ei jõudnudki minna.

Puhkasin Evelin Taltsi jooksukavast pea kuu ja siis kirjutasin taas talle, et ma jooksen juba kuu pärast maratoni, et peaks hakkama end liigutama. Muidugi ei saa ma öelda, et selle kuu jooksul ma üldse jooksmas ei käinud. Tegin ikka madala pulsiga rutiinse ringi. Evelin uuris, et kuidas vorm on. Peaks ütlema, et nende jooksuaastate kõige kehvem vorm. Läkski lahti, kuu jäänud maratonini ja nädala jooksukava käes.

Mu armas sõbranna, Airika, andis mulle positiivsust vaid juurde. “Viigi, mõtle sellele, et Sa jooksid 4h ja väga raskel rajal. Maratoni teed Sa nagunii ära!” Koos joostes Heavy Metal Ultral saigi selgeks, et seekord ma lõpetan finišhis (mitte varem).

Juubeli viienda maratoni jaoks otsisin endale hotelli. Mis mina otsisin? Ikka mu sõbrannad ütlesid, et milline hotell asub stardikohale võimalikult lähedal. Valituks sai Park Inn by Radisson. Sobis ja eriti sobis see, et vann on olemas.

Vahepeal tahtsin juba hotelli tühistada, et minna varahommikul koos oma linna jooksjatega aga kuna broneerisin bookingu kaudu ja raha võeti ka kaardilt maha siis tühistada ei saanud. Uurisin. Okei, mis siin siis ikka, naudin saja euro eest hotelli.

Aeg läks kiirelt. Jooksud sain joostud ja barsi sain. Mul oli kindel soov saada barsi enne maratoni. Siis peaks kaduma ka mõtted, et aga äkki…. Mis siin ikka halvasti minna saaks?! Need, kes pole barsist kuulnud siis viskan lingi ja soovitan https://valiennast.ee/ ja nii ongi: vali ennast.

Maratoninädal oli hull. Ma olin nagu omas mullis. Mitte midagi aru ei saanud samas kõik ajas närvi. Katsusin olla omaette ja need päevad lihtsalt kuidagi mööda saata.

Panin endale 6-8. september töölt vabaks. Väga õige tegu. Veel parem tegu oleks olnud selleks ajaks üldse puhkuse võtta.

Reede pidin palju puhkama ja plaan oligi veeta enamus ajast voodis. Ei õnnestunud, sest ma ei suuda kaua lihtsalt niisama olla. Käisin edasi tagasi. Pakkisin koti kokku ja kallasin asjad uuesti välja. Käed tahtsid pool elamist kaasa krabada aga mõistus sai aru, et mida sa üheks päevaks ikka asju kaasa tassid. Lühikesed riided olemas….ja pikad ka, no igaks juhuks. Igaks juhuks oli mul lausa viis paari sokke kaasas, neli pluusi, kolm paari jooksupükse-ühed lühikesed, poolpikad ja pikad. Äkki ilm muutub.

Viis korda kontrollisin, kas Enervit energiatabletid on olemas ja kuues kord lisasin mõned juurde. Pulsivöö olemas, nokamüts igaks juhuks, jooksutossud igaks juhuks kaks paari, salvrätid (daamid ei nuuska kuhu iganes), magneesium.

Laupäeva hommikul tegin ühe väga aeglase jooksu, venitused ja pidin ütlema, et mina olen valmis!

Eelnevalt oli treener kirjutanud, et mida kauem rajal oled, seda rohkem chillida saad. Ma olin talle miljon korda korrutanud, et ma kardan ka. Tema üritas mu maa peale tuua.

Asjad jälle üle kontrollitud ja otsustasin teele asuda. Selleks päevaks olid plaanid tehtud.

Arvake, kas sõit kulges nii, et ma ühtki krokodillipisarat ei valanud? Kodust olin äkki viis kilomeetrit eemal ja lihtsalt nutsin. Kui emotsionaalne saab üks jooksu harrastav jooksja ikka olla enne võistlusi? Saab.

Suundusin otse hotelli. Andsin dokumendi ja klienditeenindaja ütles, et oi meil on teile suurepärane üllatus, vahetasime teie toa ümber ja lähete ühesest toast superior room-i. Okei, kui lähen siis lähen, peaasi, et vann sees oleks. Küsisin üle, et mis kell hommikusöögile saab, 06:30. Milline suurepärane aeg, kuigi olin teelt ostnud kaasa midagi, kui ma ei peaks hommikusöögile jõudma.

Enne, kui liigun hotellitoast välja, lisan, et hotellituba oli suurepärane. Jah, koos vanniga.

Saime Airikaga maratoni EXPO-l kokku.

69855679_1105384269851465_7434976748908838912_n

Aeg jooksis käest. Käisime kohvik Bopp söömas, Uue Maailma Tänavafestivalil ning siis suundusin hotelli puhkama.

Ma olen selline, et ega ma ei mõtle või ega ma aru ei saa. Viskasin bikiinid selga ja ootasin, et kell saaks 19:00, sest klienditeenindaja ütles, et on avatud 7st 10ni. Hiljem alles mõikas, et hommiku kell 07:00-22:00. Üldse pole hullu, et ma pool tundi hotellitoas istusin bikiinid seljas ja ootasin, mil kell 19:00 saaks.

Käisin kolmes erinevas saunas ära ja mullivanni ei läinud, sest toas ootas mind vann. Tegin endale lausa magneesiumivanni. Olin sellest päevast nii väsinud, eks just saunad väsitasid mu ära.

Regiina küsis, et kas see ongi mu esimene maraton, et keegi mind hommikul ei saada ja lähengi täitsa üksinda. Kurb aga jah.

Läksin magama kell 21:00 ja ärkasin kell 21:55, enda arvates olin nii välja puhanud. Õnneks jäin tunni pärast tagasi magama. Kell 05:00 vaatasin, et mis kell näitab. Ja siis ärkasin vaid äratuse peale kell 06:00. Panin kleidi selga ja läksin sööma. “Läksin”. Ootasin üldse vale söögitoa ees ja ootasin. Kui inimesed hakkasid kõndima sellest söögitoast mööda siis liikusin ka edasi, et äkki ikkagi pole see koht. Ja polnudki. Mida veel? Panin kausi täis kaerahelbeputru ja peale kirsimoosi, lisaks tegin ühe juustuga võisaia ja rabasin paar kuivatatud aprikoosi.

Suundusin tuppa tagasi ja Airika oli kirjutanud. “Viigi, ma söön kähku kõhu täis ja tulen Su starti vaatama!” Tuli küll klimp kurku.

70646144_1108696606186898_9052047947490918400_n

Kott kotihoidu pannud, sõpradega muljeid vahetatud ja asusime stardikoridori poole.

Kõlas stardipauk ja mu juubeli maratoni jooks võis alata.

Hakkasin vaikselt jooksma ja jälgisin kella, et ma ei teeks endale teene. Minu hirm oli, et alustan liiga tempokalt, sest vaja on minna suure rahvamassiga kaasa.

Järsku oli mu kõrval meie oma linna mees ja nii me koos kulgesimegi. Kui tuli km aeg liiga kiire siis võtsime tempo maha. Kaks pead on ikka kaks pead. Eesmärk oli ikka lõpuni vastu pidada.

Airika ei läinudki koju vaid asus igal pool. Sõna otseses mõttes. Ta oli alati olemas. Kõik sujus nii hästi, et ma ei mäletagi pooli asju. Palusin Airikal minna ja muretseda mulle vaseliin. Ju ma olin liiga vähe vaseliini kintsudele pannud, sest kintsud hakkasid hõõruma ja vaja oli uuesti vaseliiniga sisse määrida. Loomaaeda sisse joostes ulatas mulle vaseliini ja tagasi andsin, kui olin loomaaiast välja jooksnud. Loomaaia alguses alustasin üksi jooksmist. Ma ei saa öelda, et kerge oli olnud aga mul oli põhimõte, et jooksen kindlalt ära poolmaratoni ja suurepärane oleks kui 25 kilomeetrit ja siis võin teha mõned kõnnisammud. Joogipunktid kõndisin, et saaksin rahulikult ära juua. Siis oli Airikaga ühinenud mu teine armas sõbranna Regiina. Ja nad olid ikka koguaeg olemas. Koguaeg ergutamas ja kiitmas, kui tubli ma ikka olen.

Mingi hetk püüdis jooksusõber mu kinni ja jooksime taas koos. Siis jäin mina maha. Jälle jooksime koos ja korra veel jäin ma maha ning taas koos.

Lõpupoole nägime kaht vanemat meest ja otsustasime nende tempos püsida. Kui nemad kõnnivad siis kõnnime meie ka. Tundub, et nad teadsid täpselt mida teha. Või oli neil siht silme ees, et joosta maraton tsipa alla 5h ära. Üha rohkem hakkasid meie tempo hoidjad kõndima, meie siis muidugi ka. Jooksukaaslane ütles, et ühel mehel on säär krampis. No jumal tänatud, et ta ütles. Mul oli üks magneesium alles ja muidugi olin ma lahkelt selle nõus ära andma. Ulatasin magneesiumi ja jooksime ise edasi. Lohutus oli see, et õnneks lõpuni polnud palju jäänud.

Vahepeal tüdrukud olid toonud Coca Colat. Ja oskate arvata, millist jooki ma joogipunktis jõin? Jah, alkoholivaba õlu. Ma pole seda kunagi joonud, sest mulle ei meeldi juba see lõhn aga sel hetkel jõin ja mõtlesin, et ehk annab viimase poweri. See midagi hullu ka ei teinud.

Nii me koos suundusimegi finišhisse.

SF-a6f65a9a4e9e5baeb7a618e5dcce205c

Nii uhke oli olla, kui medali kaela sain, et lausa olin kohustatud medalile musi andma.

 

Teile tundub, et see maraton oli mulle väga kerge. Tegelikult oli selliseid raskemaid momente ka, kus pidin tegema kõndimise pikemalt aga ega ma kõndima jääda saanud, sest mind valvasid kaks imelist ratturit.

Minu VIIES maraton oli IMELINE!

Aitäh teile, mu armsad sõbrannad.

 

 

Uute jooksmisteni!

 

 

 

 

Peaks tulema VIIES maraton

Kas usute, et mul ikka kriibib hinge eelmise aasta Tallinna Maratoni katkestamine?!

Kui hakata tagasi mõtlema eelmise aasta ebaõnnele siis on see nii hästi meeles -sääred läksid nii valulikuks (mitte krampi), et edasi ei olnud võimalik joosta. Küll ma kõndisin ja jooksin vaheldumisi…kuniks katkestasin ja töinasin terve päeva, sest ma olin selle päeva nimel teinud suurt tööd.

See aasta, ma loodan, on teisiti. Nimelt ma ei aja mingit head aega taga. Iga asi tuleb omal ajal, kui tuleb.

Tegelikult see aasta ongi teisiti. Ma olen panustanud natukene rohkem, sest see aasta ei lähe ma sõbrannade juurde ööbima. Ööbin hotellis, et saaks täpselt omas tempos kulgeda. Juba selline väljaminek peaks igasugused hirmud peast pühkima.

Muidugi mu vorm on senistest äkki kõige kehvem aga luban, et hakkan seda kohe timmima, kui see maraton läbi ning olen suurepärases vormis Barcelona Maratoniks.

Ja ma ei saa kordamata jätta, et mu esimene maraton oli imeline. Teine maraton tuli Riias rekordiga. Kolmas katkestasin ja tegin uue tuleku Tartu Linnamaratonil, mis oli mu jaoks õudukas. Ja neljas, Barcelonas, rääkisin Regiinale, et see on viimane. Ning nüüd tuleb viies pühapäeval Tallinnas ning samuti kuues märtsis Barcelonas.

Ärge kuulake mind, kui ütlen, et enam ei iial. Ärge kuulake mind, kui luban vähem jooksma hakata-puhas vale minu suust! Kui Sa oled näpu andnud siis lähevad kõik teised.

Armas treener ütles, et ma mõtleksin nii pidi, et mida kauem rajal olen seda kauem chillida ka saan. Nii ongi.

Maratonini,

Viigi

SEITSMEST tunnist NELI!?

Kõik te juba eelnevat postitust lugesite, et ma plaanisin minna Heavy Metal Ultra jooksuvõistlusele. See võistluse formaat näeb välja selline, et 1h jooksul tuleb läbida ei vähem ega rohkem, kui 6,66 kilomeetrit. Kui jõuad varem lõppu siis see “tagavara” aeg Sul ja Sa teed selle ajaga, mida hing vaid ihkab (kas siis sööd, jood, pikutad või mida iganes).

Pidasime Airikaga aru, et igas vormis inimene kõnnib ka selle maa ära. Eks me tegime mingeid plaane, et kuidas vastu pidada need seitse tundi. Miks seitse? Sest siis saab medali.

Leppisime Airikaga kokku, et saame Tallinnas tema maja ees kokku. Jätan auto sinna ja tema sõidutab mind igale poole (üks märk tõelisest sõbrannast!). Arvake, kuhu me maandusime? Muidugi imelisse kohvikusse nagu seda on Bopp. Kui Sa pole veel käinud Boppis siis kindlalt mine.

Poest haarasin kaasa  Vytautast, batoone, banaani, rosinaid, mar.kurki …Kõike, mida võiks vaja minna v mille järgi isu tulla. Isegi haarasin päris mitu Coca Colat. Mine sa tea.

Jooksuvõistlus hakkas kell 21:00 ja seda Keilas.

Meie eest hoolitseti hästi. Imeline Evelin oli meile pannud püsti telgi, et saaksime kas riideid vahetada, pikutada või lihtsalt jalga puhata. Ärge arvake, et vaid telk. Seal oli isegi kaks kott-tooli. Mida hing veel sel ajal tahta sai?

69014343_1091384401251452_1700431304002109440_n

 

Naised olid valmis jooksma…igavesti.

Kell sai 21:00 ja kuidas teisiti reede õhtut veeta, kui joostes. Meeleolu oli hea ja kõik oli kõige paremas korras.

Tuli raju muusika ja asusime teele. Peas vaid keris hea meeleolu, sest nagu alguses kirjutasin siis peaks see maa olema ka lihtsalt läbi kõnnitav. Minu eesmärk oli tuua medal koju ja eriti vinge oleks, kui saaks joostud 7h asemel 8h ehk joosta üle 50 kilomeetri.

Ja algas esimene tõus. Okei, polnud just kõige hullem ja juba peale tõusu tuli hirm, et mis siis saab, kui rada ongi õudne? (Mitte üldse eelnevalt ei tutvunud rajaga) Ja nii oligi. Rada oli raske. Tuli vaadata enda ette, et ometi millegi otsa ei koperdaks. Need, kes käinud Elva Metsajooksudel, oskavad ette kujutada, milline oli rajaprofiil. Ma ei pinguta üle, kui ütlen, et Elva oli isegi tsipa leebem.

Esimesed 6,66 kilomeetrid sai läbitud. Just kõige hullem polnud. Siis me veel ei teadnudki, et mida tunnike edasi seda hullemaks läheb.

Teine 6,66 kilomeetrit said samuti läbitud ja juba sel korral rääkisime, et me vist ikkagi medalit ei saa, sest nii kohutavalt raske on.

Kolmas 6,66 kilomeetrit tehtud ning Airika ütles, et nüüd aitab. Et tema enam ei jookse. Ma ütlesin sama aga tahtsin veel proovida ühe ringi läbida, et äkki saab kiiremas tempos selle maa kõndida läbi. Aga ei saanud, sest kui me oleks vaid kõndinud siis me ei oleks jõudnud selle tunni sisse. Kui Sa ei jõua tunni sisse siis uuele ringile minna ei tohi. Otsustasime võtta kõik oma viimased jõuvarud, valutavad sääred kokku ning teha jooks-kõndi. Lõpetasime küll 56min ja sekundeid peale aga enam me rajale ei läinud. Lõpetasime selle võistluse ära ja tõdesime, et kurat, me oleme nõrgad.

69218234_1095470617509497_5652723264196182016_n

Seitsmest tunnist sai neli tundi ja hunniku enesekindlust, et maratoni peaksin küll kasvõi kuidagi ära jooksma, sest kui ma sellisel rajal pidasin juba 4h vastu.

Lubasime Airikaga, et hakkame tõsiselt trenni tegema ja uuel aastal tuua see Heavy Metal Ultra medal oma kappi. Üks eriliselt eriti vinge HMU! Lihtsalt super.

Uuel aastal kindlalt uuesti. Airika, onju?

Ja seda ka, et mu rinnanumber 69 ei näita ausalt mingeid eelistusi 😀

MIDAGI UUT! Heavy Metal Ultra

Olete kuulnud, et selline vinge (veel on vinge, sest pole läbinud) jooksuvõistlus on tulemas? Mina ka polnud. Taltsi Totside vestluses läks lahti teema, et mis oleks kui võtaksime sellisest võistlusest osa? Muidugi võtame!

 

16. augustil toimub Keilas Heavy Metal Ultra. Huvitavaks teeb juba asjaolu, et jooksuvõistlus hakkab õhtul kell 21:00. Ühesõnaga tuleb see reedene päev lihtsalt maha magada, et võimalikult palju puhata saaks. Midagi on veel huvitavat. Eriti huvitav on see, et tunni ajaga tuleb läbida 6,66 kilomeetrit. Saate te aru? See ei ole selline jooksuvõistlus, kus tuleb läbida kiiresti ja palju kilomeetreid. See jooks on selline, et tunnis tuleb kindlalt läbida vaid 6,66 kilomeetrit. Hetkel ma veel kirjutan VAID.

Reede, 16. augusti õhtul kell 9 hakkab kõlama esimene raskema muusika pala, mis tähendab, et start on antud. Startida saab kuni muusikapala lõpuni. Need, kes läbivad 6,66 km pikkuse ringi enne järgmist täistundi, võivad uuel täistunnil uue muusikapala kõlades taas uuele ringile minna. Stardivärav suletakse muusikapala lõppedes ja finišivärav igal täistunnil, ja seda niikaua, kuni stardis on viimane osaleja.

Sellise võistlusega peaks saama hakkama iga inimene, kes vähekenegi jooksmisega tegelenud on. Muidugi tunniga tempokamalt kõndida siis tuleb ilusti 6,66 kilomeetrit ära.

Ma ei saaks öelda, et ma lähen sinna läbima ja nautima. Muidugi ma natukene ka kardan, sest tavaliselt ma juba 22:00 ajal haigutan ja olen väsinud. Ju selle raske muusikapala eesmärk on viiagi ära igasugune väsimus.

Ja kui aus olla siis ma ei lähe seda lihtsalt läbima. Mul on eesmärk. Ma tahan medalit. Aga, et medalit saada siis peaksin jooksma 7 x 6,66 kilomeetrit ehk 7 tundi ja kokku 46,66 kilomeetrit. Kui midagi alt ei vea ja kõik läheb libedalt siis suur soov oleks ikkagi saada kätte see 50 kilomeetrit ja peale veel!

Eestis on sellises formaadis jooksuvõistlus esimest korda. Huviga tahaks juba teada, et kui kaua suudavad osalejad rada läbida.

47435369_2553155058034020_3254433536362414080_o

Tule koos meiega jooksma/kõndima.

Täpsem info SIIT ja SIIT

Miks toitumisnõustajaks?

Ma tahan õppida midagi sellist, millest on mulle endale ka kasu. Ma tahan õppida midagi sellist, mis mind reaalselt ka huvitab.

“Viigi, kelleks Sa tahad saada?”

“Ma ei tea.”

Ma olen täielikult otsustusvõimetu. Ok, tegelikult saan otsustamisega hakkama aga sellega läheb kaua aega.

Minu eesmärk pole õppida selleks, et lihtsalt võiks õppida ja paberi saada. Ei, ei. Ma pole üldse seda tüüpi, et ah lähen ja teen ära. Ja veel minna kooli?! Ma ei saa öelda, et ma ei viitsiks. Muidugi, kui eriala huvitab siis viitsin ja vägagi viitsin.

Juba pea kolm aastat olin hoogu võtnud, et minna midagi õppima. Minna õppima toitumisnõustajaks. Uurisin, kool hakkas ja ei läinud. Uurisin uuesti ja ikka ei läinud ja nii ma saatsingi mitu satsi mööda.

Nüüd ma pean siin mainima, et mu ümber on eriliselt erilisemad inimesed, eriliselt armsad. Kindlalt on minu kooli minekus “süüdi” mu kaks armsat sõbrannat (Regiina ja Tiia). Alustan sellest, et ma miljon korda uurisin Tiialt, et mis kes kus ja muud küsimused. Tema ütles, et Viigi muidugi mine. Tema utsitas ja aitas ning aitab siiamaani. Regiina on alati selle poolt, kui ma veel isegi otsustanud pole (ok, tegelt kõige poolt ka pole). Regiina on selline sõbranna, et kui vaja motivatsioonikirja teha siis tema aitab. Tema just näeb mind suurepärasena (kuigi ma ise peaks ka end nii nägema) ja tema oskab motivatsioonikirjas esile tuua selle, mida ise võibolla tagaplaanile jätnud oleks. Ta kiidab…ja väga harva laidab. Ta on super Iron(wo)man. Ta on imeline sõbranna, nad on imelised sõbrannad.

Tänu neile kahele läksingi ma see aasta kooli. Ei lükanud seda veel aasta ja aasta edasi.

Miks üldse selline valik? Olen maadelnud anoreksiaga kaheksa aastat ja tulnud sellest võitjana välja (kuigi see jääb igavesti kunmitama, igasugused kiiksud juurde). Olen pool oma elust võidelnud kaaluga. Tahtsin olla selline tüdruk nagu on esikaanel naised. Tahtsin olla sale. Kaalulangusest sai kinnisidee ja kinnisideeks tuli välja anoreksia. Päevast päeva, kuust kuusse, aastast aastasse. Minu teismeiga (ja natukene peale) möödus näljutades ja mõeldes, et küll kord mina ka saan peenikeseks. Kuniks sattusin sellisesse auku, et siiamaani mõtlen, et miks? Miks nii läks? Vastus on teada tegelikult, ma tahtsin olla sale aga ei arvestanud sellega, et sale ei võrdu alati ilus.

Ja suurelt tänu sellele, et olen maadelnud oma kehakaaluga, on mul suur tahtmine saada toitumisnõustajaks.

Muidugi see pole lihtne aga küll ma hakkama saan. Sest kui midagi väga tahta siis pidi see ka tulema. Ükspuha, mis pingutuse eest.

Nüüdseks on läbitud I moodul, II mooduliga algust tehtud ja järgmise aasta sügisel peaks olema kõik tehtud.

Kuigi toitumisnõustajate pädevuses pole söömishäiretega inimesed, minu suurels eesmärgiks on just neid aidata. Aidata kas siis oma kogemuste läbi või õpitu läbi, sest uskuge mind nad vajavad abi!

Alguses olin kindel, et õpin seda kõike enda jaoks aga nüüd olen kindel, et selle õpituga tahan hakata ka tööd tegema, tahan saada toitumisnõustajaks!